Ajakiri 60+: Bussireis pakub täisteenindust

Tänane postitus on lühike ja lihtsalt niisama eputamiseks. Aga tegelikult on see pühendatud kõikidele bussireiside sõpradele, nii noortele kui vanadele. 60+ on ajakiri elukogenud inimesele (nagu nad ise sõnastavad), mis ilmub Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase lisana ning mida saab osta ka suurematest kaubanduskettidest. Selle ajakirja juulikuu number on eriti huvitav, sest sealt saab lugeda minu kogemusi ja soovitusi seoses bussireisidega. 

Artikli algusega saab tutvust teha siin: http://www.60pluss.ee/2894391/bussireis-pakub-taisteenindust

Lisaks esitlen teile artiklist paari salakaadrit, aga täismahus saab looga tutvuda vaid päris ajakirjas.

Salakaader ajakirjast 60+

Salakaader 2 ajakirjast 60+

 Kui Hispaaniast tagasi tulen, jagan autogramme ka!

Mida arvestada bussireisi valimisel? II osa

Eelmises postituses andsin oma targa peaga nõu, millal võiks bussireisi broneerida, milline firma valida ning mida arvata bussireiside hindadest. Jätkan kirjutamist sellest, millega võiks bussireisi valimisel veel arvestada.

4. Mida arvata foorumite õudus- ja kiidujuttudest?

Foorumeid võiks üldiselt võrrelda küla latataradega — igaüks räägib nagu heaks arvab, kes liialdab ja lisab teemale funki juurde, kes otsib kuskilt vandenõuteooriaid, kes mõtleb niisama asju välja jne. Ehk siis — ei ole vist tarvis meelde tuletada, et kõike, mida kuskil internetiavarustes või külaputkades räägitakse, ei tasuks uskuda. See muidugi ei tähenda, et foorumites asjalikke kommentaare ei oleks, aga olgem ausad, lahmijaid on igasuguseid ja ka normaalsematel inimestel (vabandan väljendi pärast, aga saate aru küll, mida mõtlen) võib mõnikord raske olla objektiivseid hinnanguid anda. Inimeste arvamused on tavaliselt subjektiivsed — need olenevad sellest, kui nõudlik üldse ollakase ja kas vastavad lootused/ootused on täitunud või mitte. Küll aga võivad krapsakad kommentaatorid ja muud pudrulojused siiski luua arvustatavale mingi tajutava suuna. Kui ettevõte pakub kvaliteetseid reise, siis tõenäoliselt väga palju negatiivseid kommentaare nende kohta ei leidu, ja vastupidi, kui leiate palju negatiivseid kommentaare, siis tuleks selle ettevõttega ettevaatlik olla. Mida teha aga siis, kui ühed kiidavad taevani ja teised laidavad maani? Minu hinnangul on sel juhul tegemist ebastabiilse kvaliteediga reisidega, mis tähendabki seda, et mõni reis võib suurepäraselt õnnestuda ja mõni jälle mitte. Olge lihtsalt kogu info suhtes asjalikult kriitilised.

5. Mis määrab bussireisi õnnestumise?

Muidugi on reisi õnnetumisel tähtis reisiprogramm, giid, bussijuhid ja nende oskused, ilm jne, aga suures osas vastutab bussireisil reisijate eest hoopis buss. Seega on reisikorraldajapoolne bussifirma valik väga suure tähtsusega. Mina olen oma “lemmikbussifirma ja lemmikbussijuhid”  juba leidnud ja seda muidugi läbi tugeva iroonia. Päris lemmikbussifirma ja lemmikbussijuhid on mul ka muidugi olemas. Olge tähelepanelikud ja uudishimulikud, kes teid transportima hakkab.

6. Mida tähendab mugavustega buss?

Tihtipeale tekivad inimestel sellist väljendit kuuldes suured ootused, aga selle taga ei peitu mitte midagi eksklusiivset ja luksuslikku. Mugavustega buss tähendab tavaliselt seda, et lisaks istmetele (mis võivad olla nii suurte kui väikeste vahedega) on bussis olemas TV/Video, kuuma vee aparaat, mida tavaliselt võib kasutada vaid seismise ajal, ja WC, mida üldiselt pole soovitatav kasutada.

7. Miks ei ole bussi WC´d soovitatav kasutada?

Sellepärast, et paagi maht on väike, see hakkab ruttu haisema ja WC tühjendamine on väidetavalt päris keerukas protsess, eriti teatud riikides ja arvestades reisikava. Pealegi on see tasuline. Lisaks lähevad need WC´d kergesti umbe, sealhulgas leidub kliente, kes meelega või tõesti lollist peast seda umbeminekut usinasti korraldada oskavad. Bussi WC on mõeldud erandkorras kasutamiseks, tualettide kasutamiseks tehakse niikunii eraldi peatusi.

8. Mida arvata kahekorruselisest bussist?

Kahekorruseline buss on äge, kui see on tehniliselt korras ja ei pea alalõpmata väga kitsastes oludes manööverdama. Vaated on muidugi parimad ülemisel korrusel, aga ka all on omamoodi lahe koopaelu. Ülemisel korrusel täiesti ees istudes peab arvestama, et see võib üsna õudne olla, sest ei ole teada, mis all toimub ja buss justkui loksutaks reisijat täiesti suvaliselt. Eriti kõhe võib hakata manööverdamisel ja kuristike vahel sõites. Lisaks kütab esiklaas korralikult selle taga olijaid. Kahekorruseliste busside kasutamine aitab suurema reisijate arvu tõttu üldkulusid vähendada. Kuigi kahekordsed bussid pole Eestis just kuigi levinud, siis näiteks Serbia-Makedoonia-Kreeka kandis on neid rohkesti ja need sõidavad isegi Meteorasse.

Suure bussiga reisides tuleb arvestada ka seda, et inimeste bussi minemine ja väljatulemine, peatuste tegemised ning üldse kõik muud tegevused võtavad suurema grupi puhul rohkem aega. Samas, kui hästi korraldada, siis ei tohiks see suureks probleemiks olla. Kui tualetipeatuses on ainult 2 WC´d, siis peab tõesti kaua ootama, aga kui on suurem koht, siis saab täitsa ilusti ja kiiresti hakkama.

9. Bussireiside reisiprogramm on tihe ja tempokas.

Üldistatud väide: “Kõikidest linnadest, vaatamisväärsustest vms kihutasime lihtsalt mööda või panime galopiga läbi ja midagi näha ei jõudnudki. Majutuskohtadesse jõudsime alles hilisööl ja juba varahommikul pidime uuesti liikuma.” — Nojaa, piltlikult öeldes see nii ongi. Bussireisid ongi tavaliselt päris tiheda programmiga. Juba reisikava natuke lähemalt vaadates peaks aimu saama, et kui näiteks ühel ja samal päeval külastatakse kolme linna, siis ei saa neist igaühes 12 tundi veeta või kui kahe vaatamisväärsuse vahe on 300 km, siis poole tunniga sinna ei jõua. Parimad reisikorraldajad üritavad kindlasti programmi võimalikult kliendisõbralikuks teha, aga üldiselt on siiski bussireisidel tihe ja tempokas programm. Palju on sõitu, aga palju saab ka näha.

10. Kuidas toimub majutus ja milline see on?

Ma väga loodan, et sellised tõelised prussakahotelli lood on küll nüüdseks juba vaikselt minevikuks saanud. Soojemates maades on kohati ka loomulik, et teatud ritsikaid ja muid elajaid kuskilt tuppa roomab. Üldiselt aga ütleksin seda, et tihtipeale peatutakse majutuskohas vaid loetud tunnid (õhtul hilja saabutakse, hommikul vara lahkutakse), seega mängib toa minimalistlik kujundus ja kulunud kapinurk väikest rolli. Luksuslikkus oleks sellisel juhul pigem priiskamine. Teepealsed peatuspaigad on mõeldud vaid magamiseks. Kohapealne majutus, kus teinekord natuke kauem viibitakse, võik jah ehk natuke ilusam ja mugavam olla, aga uni on teil tempokal reisil tõenäoliselt nii või teisiti hea. Ja dušš/WC kuulub minu teada ka peaagu kõikidel reisidel ikka toa juurde.

Tavaliselt on soovijatel võimalik lisaraha eest tellida ühest või kahest majutust, vastasel juhul majutatakse teid nii nagu parasjagu võimalik (mis võib olla meeldiva või vähemmeeldiva lahendusega). Kellel ei ole teatud põhjustel vaja mingit erilist privaatsust, siis mina küll ei näe põhjust, miks voodikoha eest lisaraha maksta. Mõnikord võib muidugi selline variant esile kerkida, et paar (olgu siis sõbrannad või armunud vms) nö lüüakse lahku eri tubadesse eri seltskondade juurde. See vast pole kõige parem variant, aga ka sellisele variandile on võimalik hea lahendus leida — nt ühel reisil tuli teise tuppa määratud isik meie toa diivanile magama, mis sobis kõigile paremini ja kujunes väga heaks valikuks. Minu arust pole mitte midagi õõvastavat ka võõra inimesega toa jagamises. Aga see on muidugi individuaalne. Üldiselt ma soovitaks inimestel selles küsimuses siiski avatum olla. See võib üsna lõbusaks kujuneda. Minule sattus ükskord omapärane toakaaslane, kes oli Eestist selle suure filtrikohvimasina kaasa võtnud, selline kohvisõber oli.

Teen oma bussireiside turunduskampaaniaga nüüd pausi ja pakun vahelduseks ka teistsuguseid teemasid. Kellel tekib aga täpsustavaid küsimusi, siis olen endiselt valmis vastama. Mõnikord on hea, kui keegi kasvõi paari sõnaga toetab.

Igal juhul, kauneid bussireise teile!

Mida arvestada bussireisi valimisel? I osa

Bussireiside hooaeg on algamas ja esimesed suvehooaja reisulised kindlasti juba teelgi  — vist oleks viimane aeg natuke tarka panna ja kirjutada sellest, mida võiks bussireiside valimisel arvestada. Ja seda kõike muidugi minu enda pisikesest vaatenurgast. Seega, nagu ikka praeguses infoühiskonnas — ärge võtke kõike sulatõena — mina kirjutan asjadest nii, nagu mulle minu teadmiste ja kogemuste põhjal tundunud on. Annan teile lihtsalt võimaluse koos minuga nende asjade peale mõelda. 

1. Millal üldse bussireisi broneerida?

Millal iganes reisibüroo teid jutule võtab ja telefonile vastab, oleks ideaalne vastus. Bussireiside kõrghooaeg on suvekuudel, aga osade reisidega alustatakse juba aprillis, mais, isegi märtsis. Ja ka september, oktoober on tavaliselt täitsa head reisikuud. Endiselt, kõik muidugi oleneb sihtkohast ja reisikorraldajast. Varase broneerimise eeliseks on suurem valik reise, varajase tellija soodustused, osaliste maksete tegemise võimalus, puhveraeg raha kogumiseks jms. Hilise broneerimise eeliseks on see, et saate suurema tõenäosusega reisi, mis väljub suurema tõenäosusega. Samas teie lemmikreis võib selleks ajaks juba välja müüdud olla.

2. Mis firma valida?

Annan lihtsalt mõningad variandid. Minu jaoks on kõige mainekamaks ja usaldusväärseimaks Eesti reisikorraldajaks kujunenud Germalo Reisid (www.germalo.ee), AGA ma ei ole isiklikult nendega kahjuks veel reisinud. Nemad kombineerivad bussisõitu laeva või lennukiga. Teiseks sarnaseks ja samuti üle 20 aastase kogemusega reisikorraldajaks on Tensi Reisid (www.tensireisid.ee). Nendega reisisin väga ammu, aga olen nende juures praktikal käinud. Lisaks on mulle silma jäänud kohati üpris heade hindadega Eurotravel (www.eurotravel.ee) ja Gondvana Reisid (www.gondvana.ee), kuid täpsem info nende reiside kvaliteedist mul puudub. Odavreisifirmadest julgen soovitada Baltic Kuurort Grupi nö kaubamärke Bohemian Travel (www.bohemiantravel.ee), Carinthia Reisen (www.carinthia.ee), La Strada (www.lastrada.ee) ja Avenue France (www.avenuefrance.ee), kes teevad reise vastavalt Tšehhi, Ungarisse ja uudisena ka Horvaatiasse, ning Austriasse, Itaaliasse ja Prantsusmaale. Baltic Kuurort Grupiga olen korduvalt reisinud ja väga rahule jäänud. Olen reisinud ka kurikuulsa reisifirmaga Viru Reisid (www.virureisid.ee), kellel on vaieldamatult üks ahvatlevamaid reisikalendreid ja kelle kaudu olen saanud hindamatuid reisikogemusi (küll jah, koos viperustega). Kui keegi avaldab soovi, võin teatud kogemustest ka pikemalt rääkida.

Tähele võiks panna ka seda, kas reis ostetakse reisikorraldaja (firma, kes paneb reisi ise kokku) käest otse või mõni teine reisibüroo vahendab seda. Otse ostes on eeliseks see, et reisi kohta osatakse teile rohkem rääkida/vastata ning info saabub teieni otse, mitte läbi vahendaja, mis omakorda väldib igasuguseid vääritimõistmisi või infokadu.

3. Mida näitavad bussireiside hinnad?

Võiks eeldada, et kallimad reisid on kvaliteetsemad ja odavamad vähem kvaliteetsed. Eks see suurel määral võib ka nii olla, aga reisi kvaliteet ei sõltu alati reisi maksumusest. See on nüüd küll lausa fakt. Ja fakt on ka see, et reisi õnnestumisel mängib rolli peaaegu lugematu hulk asjaolusid. Küll aga võiks öelda, et igal reisikorraldajatel on oma käekiri, millised nende reisid on ja kuidas nad oma klientidega suhtlevad, millele teenuse pakkumisel rõhku panevad.

Reisi maksumusest suure osa moodustab transport. Seega, võiks öelda, et mida suurem on buss ja mida rohkem sellega sõidetakse (eelkõige siis lennuki asemel), seda odavam on reis.

Üldiselt sisaldavad nii odavamad kui kallimad reisid transporti, majutust ja giiditeenust reisikava jooksul. Peaaegu alati on lisatasu eest kindlustused ja sissepääsupiletid muuseumitesse või teistesse tasulistesse kohtadesse. Kallimate reiside puhul võidakse osade väljasõitude eest veel lisaraha küsida. Odavamate reiside hinnas ei pruugi sisalduda hommikusöögid.

Ehk siis — nii odavamate kui kallimate reiside puhul peab soovi korral niikuinii teatud teenuste eest juurde maksma. Seega ei ole minu meelest päris õige selline väide, et odavamad reisid on sellepärast odavamad, et neil ei ole neid teenuseid hinna sees, mis kallimatel reisidel on. Küll aga võimaldab odav reis lihtsalt väiksema summaga reisil ära käia, samas üldjuhul kaotamata reisi programmilises pooles.

Loe edasi siit: Mida arvestada bussireisi valimisel? II osa

Bussireisidest grupireisidesse

Ketran siin natuke veel seda bussireiside teemat. Üks oluline faktor, miks mulle bussireisid meeldivad, on see, et need toimuvad grupis. Ma naudin vahel täitsa pikalt omaette olemist, aga tegelikult ma armastan olla inimestega koos. Grupienergia on midagi nii võimast ja erilist. Tabasin seda just hiljuti seoses trenniga ka, millega nüüd rohkem tegelenud olen. Mõned ei ole rühmatreeningutest huvitatud, nagu grupireisidestki mitte, aga, ülla-ülla, mõned on. Need, kes on selle võlu üles leidnud.

Kõigepealt jagan teile ühte linki kaheteistkümnest põhjusest, miks on hea “grupireisida”. See on üsna pikk ingliskeelne artikkel, ja mulle tundub juba praegu, et ülemäära palju klikke see link vist saama ei hakka, aga huvilistel soovitan lugeda küll. Kuigi siin ei räägita päris 80 inimesega Euroopa bussireisidest, on artikli autor, Katie Scott Aiton, oma kirjutises siiski välja toonud mõned märkimisväärsed nüansid sel teemal. Kusjuures, tema avastas grupireisid enda jaoks pärast pikka aega üksi rändamist ja on kummutamas müüti, et grupireisimine on vaid laiskadele, kartlikele ja kogenematutele reisijatele.

http://matadornetwork.com/trips/12-reasons-its-better-to-travel-in-a-group/

Lõpetuseks aga üks lõbusam lugu Belgia bussikompaniilt.

Bussireiside omapära — eelised ja puudused

Bussireisid on minu kirg ja armastus. Seda, kas bussireisid võiksid meeldida ka teile, saate kohe teada. Teen teile väikse testi. Kõigepealt tuleb läbi lugeda üks väike väljavõte minu isikliku blogi postitusest ja siis vaatame, mis edasi saab.

Pühapäev, 27. september 2009

“Ärkasin jälle kell 5. No ega mulle ikka meeldi küll nii vara üles tõusta, aga ühte asja sain eile sellega seoses nautida — bussisõitu. Mul pole midagi bussiga sõitmise vastu ka päeval, aga öösel ja varajastel hommikutundidel on see kõige nauditavam. Tundub ilmselt naljakas, aga ma lihtsalt armastan seda tunnet! Ümberringi hämar, üksikud tuled kuskil, ülikerge jahedus salongis, vaikusest esiletükkiv mootorimüra, natuke väsinud ilme, mõned tukkujad, vabadus teha mitte midagi… rohkem ma kirjeldada ei oska. Tartusse sõitu ei saa muidugi võrrelda Austriasse sõiduga, kuhu Mati (nimi muudetud) praegu teel on. See lisaks nimekirjale veel parima bussijuhi ja uudishimu ning seiklusärevuse. Kui väga väga tahaks reisile!!! Ja endiselt — mitte lennukiga palmi alla, vaid maanteid kulutades kultuurimekadesse.”

Nii. Nüüd on selline lugu, et on kaks varianti:

a.) teid jättis see lõik täiesti ükskõikseks

VÕI

b.) teil tekkis vähemalt üks väike mõte, mingisugune kujutlus, tibatillukenegi huvi, pisike reisisoov või äratundmisrõõm.

Nagu teistegi reisimise viiside puhul, on ka bussireisidega nii, et ühtedele see sobib, teistele mitte. Olenemata sellest, kas valisite “a” või “b”, annan teile ühe võimaluse veel. Nimelt, mina jagaksin kogu inimkonna kolme rühma:

1. need, kellele bussireisid meeldivad ehk kogenud või natuke vähem kogenud bussireisijad;
2. need, kellele bussisõit ega bussireisid kohe üldse ei meeldi (nii, et teeks peaaegu “öäääk” nende peale, kas siis kaudses või otseses tähenduses);
3. need, kes lihtsalt veel ei tea, mida need bussireisid endast ikkagi kujutavad.

Millisesse rühma kuulute teie?

Mul on tunne, et olen kaotamas gruppi number kaks… seega jätkame sõitu gruppidega üks ja kolm!? Toon teile välja bussireiside eelised ja puudused enda seisukohast. Muidugi oleneb palju ka sellest, millega võrrelda, kuhu üldse reisitakse, kui pikk on reis, millise programmiga jne, aga sellised harju keskmised eelised ja puudused oleksid minu meelest järgnevad.

Bussireiside eelised:

• Kõik on valmis ja organiseeritud — transport, majutus, toitlustus, ekskursioonid jms.
• Kui midagi eelpooltooduga valesti läheb, siis reisija ei ole see, kes selle pärast muretsema peab.
• Võimaldab keskenduda puhkamisele, mitte organiseerimisele (eriti tähtis neile, kellele ise organiseerida ei meeldi või kes on seda juba liialt teinud).
• Giid ja/või reisisaatja on teie jaoks koguaeg olemas.
• Seega, piisavalt nö turvaline, et tunda, et teie eest kantakse hoolt, aga samas ka väheke seikluslik (sest juhtuda võib absoluutselt kõike).
• Võimalus kogu marsruuti ja reisi oma silmaga näha.
• Tavaliselt läbitakse mitmeid riike — saab rohkem näha, teist maastikku ja loodust tunnetada.
• Tihe graafik tähendab, et näete sama aja jooksul rohkem kui näiteks iseseisvalt reisides, sest üksi ju nii lihtsalt ei tõuseks näiteks kella poole viiest üles.
• Võimalusel, giidiga kokkuleppel saab ka grupist eemalduda ja mõnda aega ise ringi käia, midagi avastada.
• Tihtipeale odavam kui lennukiga, iseseisvalt, muud moodi reisides.
• Ka rahakulutus võib jaotuda ehk natuke ühtlasemalt (tavaliselt näiteks: kõigepealt sissemaks, siis reisi põhiosa, seejärel jooksvad kulutused reisil).
• Grupitunnetus, grupidünaamika! Seda lihtsalt peab ise kogema.
• Võimalus saada sõpru ja tuttavaid, uusi reisikaaslasi.
• Võimalus reisida ka siis, kui endal ei ole näiteks autot, sobivat reisiseltskonda.
• Sobib ka neile, kes lennureise kardavad.
• Pagasinõuded ei ole nii rangelt reglementeeritud.
• Aeg enda jaoks — saate lugeda, muusikat kuulata, omi mõtteid mõelda, millega igapäevaselt pole aega tegeleda.
• Võib anda julgust järgmisel korral näiteks iseseisvalt reisida.

Bussireiside puudused:

• Ei saa ise oma aega planeerida — hommikune lisa 10 minutit uneks võib pahandada pooltsadat inimest.
• Kui mõni koht väga meeldib, ei saa sinna kahjuks kauemaks jääda.
• Tihtipeale väga tihe graafik.
• Kui konkreetne vaatamisväärsus ei paku huvi, siis tuleb üldjuhul paratamatult järgmist oodata.
• Kehale ja organismile ebasõbralik:
  • bussis on vähe ruumi, eriti jalgadel — ei sobi pikematele ega suure ülekaaluga inimestele;
  • pidev istumine, sundasend — keha kangus, teatud valud, seedeprobleemid, paistes jalad;
  • piiratud tualeti kasutamise võimalus (siiski, võimalik osaleda ka neil, kel muidu kombeks iga 5 minuti tagant pissil käia — võin anda soovitusi);
  • teistsugune päevarežiim.
• Mida pikem reis (aga noh, ka mida logum buss), seda suurema tõenäosusega võib esineda igasuguseid bussirikkeid.
• Reisides soojematele maadele, võib olla probleeme konditsioneeriga.
• Ka oskamatu või kihutav bussijuht võib suurt meelehärmi teha.
• Kuigi piiriületus on võrreldes aastatetagusega oluliselt lihtsam, võivad teatud riikides siiski bussidel pikad ooteajad olla.
• Piiratud isiklike asjade kasutamise võimalus, eriti sõidupäevadel, kus üldjuhul põhipagasit päeva jooksul ei ole võimalik kätte saada.
• Väiksemate tervisehädade puhul, haigeks jäädes peab ikka reisi edasi tegema, ei saa kuskile kosuma jääda.
• Häirivad kaasreisijad (virisejad, liigselt lõhnajad või haisejad, alkoholiga liialdajad, norskajad, pidevad seljatoe alla laskjad, liiga kõva häälega rääkijad, targutajad jne olenevalt sallivus- ja taluvusastmest).

Minu jaoks kaaluvad eelised tugevasti puudused üle. Ja isegi ratsionaalselt mõtlemata, ma lihtsalt olen tunnetanud, et bussireisid on minu jaoks “see õige”. Aga kes veel kahtlevad, siis ega enne teada ei saa, kui ära ei proovi!

Minu kvaliteetaeg bussis

Suvine bussireis — mida kaasa võtta?

Alates 2008. aastast olen igal aastal, peamiselt suvel, ette võtnud vähemalt ühe reisi mõnda välisriiki. Kusjuures, aasta-aastalt on sihtkohad muutunud aina kaugemaks ja ka kuumemaks. Nüüd, kevadel olin ülikerges ahastuses, et kas tõesti jääb sel aastal reisiseiklus vahele? Uus reis on ju see, mida hakkad ootama juba eelmise reisi viimastel päevadel. Oma pisikeses hinges ikka uskusin, et lihtsalt PEAB tulema mingi hea võimalus uue maailma avastamiseks. Ja nii läkski!

Kujutage ette, üks super-hyper-hero organiseeris koos väikese seltskonnaga mulle kõrgkooli lõpukingituseks REISI! Ma arvan siiamaani, et nad on selle tembu tõttu natuke hullud, aga otseloomulikult meeldis see mulle HULLUpööra. Valisime sihtkohaks riigi, kust minu hiljutiste teadmiste kohaselt on pärit iidsed mängud trips-traps-trull ja jojo, ning reisivahendiks minu armastatud kuuevarbalise, ei, kuuerattalise maanteemasina.

Reis algab juba õige pea, ja nagu ikka, kohvrid ei paki ennast millegipärast ise. Anname andeks — endalgi võib teinekord teatud tõrkeid esineda. Aga kuulge, päris lahe oleks ju omada isepakkivat kohvrit või veel enam, olla selle arendaja!? Kui nüüd veel fantaseerida, siis võiks olla ka selline pakkur-mehike, kes teab täpselt, kui palju asju kohvrisse mahub, kuidas pakkida, et ka reisilt tagasi tulles asjad kotti ära mahuks, mida täpsemalt vaja läheb, mitu paari pükse kaasa võtta jne. Seniks olen teie asenduspakkur-mehike mina. Ma ei ole küll kotipakkimise meister, aga võin kirjutada sellest, mida kuumale, suvisele bussireisile kaasa võtta võiks ehk mida võtan tavaliselt kaasa mina.

Mida kuumale, suvisele bussireisile kaasa võtta?

1.) Mõõdukas suuruses kohver. Lihtsalt ei ole mõtet kaasa tassida tervet oma elu. Samuti, mida kergem on kohver, seda kergem on sellega liikuda. Tuleb arvestada, et olenevalt reisi loomusest ja sihtkoha kaugusest, võib olla kohvrite liikumise süsteem selline: bussi-majutuskohta-bussi tagasi, ja nii peaaegu igal päeval. Täiesti võimalik on ka see, et majutuskohas ei ole lifti või lift on sinu enda kaasreisijaid täis.

Minu truu kaaslane!

2.) Riided. Igal ühel omad. Reisil tahaks tõenäoliselt särada oma parimates riietes. Aga kulla printsid või printsessid, ärge unustage mugavust. Teil on ees pikk bussisõit ja võib-olla veel pikemana tunduvad hoogsad jalutuskäigud giidi seltsis. On oluline, et tunneksite ennast oma riietes hästi. Ideaalis võiks kaasavõetavad riided olla ka: vähekortsuvad (vastasel juhul soovitan pakkimistehnikaks kasutada riiete rullikeeramist); peamiselt heledad või värvilised, aga mitte mustad (muidu armastab päike teid liiga palju); kerged ja õhulised, et vajadusel (määrdumine, vihm jms) kuivaks need kiiresti. Pudrulõugadel peaks need lisaks veel raskestimäärduvad olema. Ja seda kõike ikka endiselt mõõdukal moel ehk mõõdukas koguses. Kombineerige üht ja teist.

Kuivamist (täna sadas koguaeg vihma), triikimist ja pakkimist ootavad riided.

3.) Vannitoamajandus. Oleme harjunud kasutama liiga palju erinevaid tooteid — näoveed, geelid, kreemid, losjoonid, õlid, palsamid, eliksiirid, maskid, koorijad, vahud, spreid jne. Reisil on huvitavamatki teha! Võtke kaasa vaid see, mida teie nahk ja juuksed tõesti vajavad. Naised, võimalusel loobuge meigist, seda eriti kuumade sihtkohtade puhul. Ja üllatus, üllatus, märksõnaks on jälle mõõdukas kogus. Sebige endale mõned väiksemad potsikud ja totsikud ning võtke kaasa väiksem, vajaminev, kogus. Reis on hea võimalus kasutada ära ka mõni tester.

Kokkukäiv juuksehari, 50 ml hambapasta, korduvalt taastäidetud šampoonipudelikesed, näokreemi tester, väike dušigeeli tuub, legendaarne ülimini Nivea kreemike jne. Reisile sobib hästi ka läbipaistev kosmeetikakott, ikka selleks, et ei peaks midagi otsides asjatult sobrama.

4.) Päikesetõukurid. (Soovitan edasist lugeda isegi grillkanadel.) Päike on üldjuhul oodatud ja rõõmustav külaline, mõnel juhul mitte. Ärge alahinnake päikest ja kuuma ilma, eriti soojamaareiside puhul. Üks korralik päikese- ja kuumakaitsepakett sisaldab tugevat päikesekaitsekreemi, päikesekaitsega hügieenilist huulepulka huulte ja nina jaoks, õhkuläbilaskvat ja laia äärega (et pakkuda varju ka silmadele) kübarat või muud peakatet, päikeseprille (prillikandjatel on alternatiiviks optilised päikeseprillid või fotokroomsed prillid), veepritsi enda värskendamiseks (seda, millega tavaliselt lilli pritsitakse või pesu niisutatakse), õhukest salli või rätti (vajadusel õlgade ja selja katmiseks, sest sinna kipub päike kõige rohkem tulema), lehvikut. Viimast läheb kõige rohkem vaja siis, kui bussi konditsioneer katki läheb. Vanematele võib sobida ka niiske rätiku kaasa võtmine, millega saab näiteks otsaesist jahutada.

Suvine päikesevarustus.

5.) Söök ja jook. Eks me kõik taha süüa, juua ja pissile. Bussireiside puhul võib nende vajaduste rahuldamine olla kohati piiratud. Oleks hea, kui teate, mis laadi peatuseid ja kui palju söömise jaoks tehakse ning millised on toitlustusvõimalused ööbimiskohtades, sihtkohas. Siis oskate ka arvestada, kust ja mida kaasa võtta. Ma ei propageeri bussis suitsuvorsti ja nädala jao pakisuppide söömist, aga selge on see, et üht-teist tuleb tavaliselt endaga ühes võtta. Üritage planeerida nii, et alati oleks midagigi nälga kustutavat ja janu leevendavat kotis. Pange tähele, et te sõidu ajal liiga palju ei jooks, sest teile ei tehta ekspromt pissipeatust. Samuti ei saa ma üle ega ümber oma alkoholiteemast — palun ärge jooge reisil olles ennast labaselt täis, ja eelkõige kindlasti mitte ärge jooge bussis. See on kultuuritu ja teiste reisijate suhtes lugupidamatu. Igasugused lõhnad ja haisud levivad bussis väga hästi.

Kosmonauditoit ajab asja ära.

6.) Raamatud. Ma ei tea, mida mõtlevad inimesed, kes raamatuid ei loe ja kuidas üldse saab neile selline luksus mitte meeldida. Aga raamatusõpradele — bussireis on üks ideaalsemaid võimalusi raamatute nautimiseks. Seda muidugi siis, kui on tee, tee, kiirtee, kiirtee ja tee ehk siis mitte midagi vaadata. Minu soovitus raamatute osas on muidugi valida need, mis on sihtkohaga kuidagi seotud, olgu see mistahes žanris. Mulle tundub, et sihtkohaga seotud raamatud annavad reisile natuke sügavama tähenduse ja parema kultuuri mõistmise. See on suur osa eeltööst, mida paljud kogenud reisijad armastavad ikka teha.

Meie raamatuvalik. Võib vast aimata, kuhu sõidame!?

7.) Meelelahutus. Ükskõik kui hea võib olla raamat, hommikust õhtuni ja päevast päeva seda ikkagi ei loe. Samuti on lihtsa, tavalise istumisega bussipingil. Ikka tahaks natuke meelt lahutada. Võtke kaasa näiteks ristsõnaraamat, mingisugune muusikakuuldur (või laete oma vidina sisse hoopis mõne jutluse, loengu?) ja kaardid (kas tavalised, mõnest lauamängust, karmakaardid vms huvitavat, mis aitaks aega lõbusamalt veeta). Ajakirjade ja ajalehtede lugemine, kust omakorda võib midagi huvitavat leida (mõistatused, anekdoodid, viktoriinid), on natuke vabam kui raamatu lugemine. Ehk olete huvitatud ka kohaliku keele õppimisest? Või võtate kaasa ruubiku kuubiku? Ei, parem mitte, muidu ajate selle pööramise ja keeramise klõbinaga kaasreisijaid ahastusse. Tõenäoliselt näidatakse bussis teile ka mõnda filmi. Film võib täpselt teie maitsele sobida, aga vastasel juhul olge õnnelik, et saate aimu ka filmitüübist, mida te tavapäraselt ei vaataks. Natuke giidijuttu ka ja ongi meel lahutatud!

Natuke kuulamist, natuke kirjutamist ja kaardid mängust “Reisides mööda Euroopat”.

8.) Bussiasjad. Bussireiside puhul tuleb sõidupäevade hommikul korralikult läbi mõelda, mida päeva jooksul vaja võiks minna. Kuna reisikohver on bussi pagasiruumist praktiliselt kättesaamatu, siis peab teil olema teine kott, kuhu panna asjad, mida konkreetsel päeval vaja läheb. Bussisõidu mugavamaks muutmiseks sobib hästi pleed — seda saab nii ümber võtta kui peaks jahe hakkama (kui konditsioneer teeb liiga külma õhku), pea alla panna kui peaks tukk peale tulema, või hoopis selja taha asetada, et istumisest kangeks ei jääks. Ära võiks proovida ka reisipadja, mõnele see sobib, mõnele mitte.

Pehme fliistekk ja kaelalahas.

9.) Hea tuju. Nagu mingi aeg tagasi kutsetelt ja ürituste reklaamplakatitelt näha võis, pidi kaasa võtma hea tuju. Hahaa, aga seekord tõsiselt. Ärge olge see tüütu vinguja, olge seikleja. Vinguda on lihtne, see on vahel isegi põnev (eriti kui kõrvalt vaadata), aga seda ei ole kellelegi tegelikult vaja. Optimism, seiklushimu, valmisolek ootamatusteks, mõistmine — see on see, mis teeb reisist elamuse!

2 in 1. Hea tuju ja mida iganes (mina võtan kaasa hambad).

10.) Mida iganes. Fotoaparaat on vist liiga elementaarne, et seda soovitada kaasa võtta (mitte et kolm esimest punkti oleks vähem elementaarsed olnud), aga viimane kaasavõetav asi võiks minu postituses olla teie vabal valikul. Võtke lisaks üheksale eelmainitule kaasa midagi, mis just teile tähtis on. Näiteks kallima foto, oma amulett, reisipäevik või hoopis telefonilaadija, kui tavaliselt selle maha unustate. Telliskivi ega jäätist ei soovitaks. Ka arvuti, ei ole kõige parem variant.

Kes soovib kiiresti ja otsekoheselt, siis bussireisi 10 reeglit:

• Võtan kaasa kohvri, mida jõuan tassida.
• Võtan kaasa oma parimatest riietest mugavaimad või mugavatest riietest parimad.
• Võtan kaasa kõige väiksemad vannitoamajanduse potsikud.
• Võtan kaasa päikese eest kaitsva kreemi, huulepulga, prillid, peakatte ja rätiku ning kuumuse peletamiseks veepritsi ja lehviku.
• Võtan kaasa midagi nälga kustutavat ja janu leevendavat.
• Võtan kaasa head lugemist, näiteks sihtkohaga seotud raamatu.
• Võtan kaasa midagi, mis lahutaks mu meelt (ristsõna, muusika, kaardid, ajakiri).
• Võtan kaasa bussiasjad ehk asjad, mida on vaja bussis olles.
• Võtan kaasa tugevad närvid, et säilitada hea tuju ja optimism.
• Võtan kaasa midagi, mis mulle meeldib, aga mis ei ole raske ega sulav.

Muide, ma hakkasin postituse keskel juba kahtlema, et kas kirjutan äkki liiga titekat teksti. Selle kõik peaks suutma oma peaga ju välja mõelda. Aga tegelikult olen tähele pannud, et paljud ei teagi, mida bussireisid endast kujutavad. Mäletatakse võib-olla väikest kooliekskursiooni, puhkamas käiakse aga lennukiga päikesereisidel. Seega loodan, et leidsite siit midagigi uut enda jaoks või siis aitasin midagi meelde tuletada.

Bussireisid on omaette põnev maailm!

Küpros – veebruarikuine karastus Paphosel

Nagu ikka, kui suureks reisiks pole mahti-tšahti, siis on pikk nädalalõpureis asenduseks ideaalne. Küpros oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud, sest see oli Ryanairi sihtkohtadest ainus, kus mul oli veel käimata ja kuhu tundus lihtne minna. Leidsime Top 10 Reisipakkumised lehelt sobiliku paketi: edasi-tagasi lend Paphosele, transfeerid ja 3 ööd majutust koos hommikusöögiga oli vist umbes 180 €/in. See pakett tuli nõks parema hinnaga ja mugavam võrreldes sellega kui oleksime kõik teenused ise broneerinud. Säästureis kõlab ehk veits koonerlikult, ütleme siis et see oli ökonoomia reis või kompaktne komboreis. Muhahaa. Biitisime täiega Ryanairi poliitikat ka, sest reisisime ainult uute reeglite kohase minikäsipagasiga (40 × 20 × 25 cm) ja ei ostnud kõrvuti istmeid — samas mahtus kõik vajalik kotti ära ja istumise reorganiseerisime ka nii, et saime kogu kolmese rea endale. Minnes paigutusime lennukisse täpselt nii, et mina istusin ühe naise kõrval ja Meelis ühe mehe kõrval, umbes 10 rida vahet. Mõne lause ja pilgu pärast oli üllatuslikult selge, et üks väike vahetus aitab mõlemal paaril just oma armastatu kõrvale istuda. Vaat, milline laavstoori. Muide, kui ma üldiselt oma armu- ja eraelust blogis ei räägi, siis nüüd on lihtsalt igati kindel, et Meelis ja mingi aja pärast tegelikult üks äge tegelane veel hakkavad kindlasti mu tulevaste reiside põhikaaslasteks olema, nii et ma ei saa neid rohkem enivei varjata. Aga nüüd siis muljetest lähemalt — miskit niisama sõpradele-tuttavatele lugemiseks ja miskit ehk ka neile, kes samasse kohta või sama büroo kaudu kuskile minna tahavad. 

Top 10 Reisipakkumised

Top 10 Reisipakkumised on oma pakkumistega minu jaoks üsna pikalt pildil olnud ja mingit taustauuringut me neile sellise väikse paketi ostmisel ei teinud. Kuigi, olgem ausad, kõige usaldusväärsem mingi Soome kapitalil põhinev ja Hispaanias registreeritud online-reisibüroo ei tundunud. Alguses ei tahtnud broneering kuidagi kinnituda ja kui lõpuks kõik ikkagi kinnitatud sai, siis see eesti keel, mis nendepoolsetes kirjades-materjalides on, ikka longas nii sisu kui vormistuse poolest korralikult. Osa infost oli ka uuendamata, sest meie hotelli olulise info juures oli kirjutatud, et vastaval perioodil on hotell suletud. Haha, hästi. Mingit pikemat reisi võib-olla ei julgeks neilt võtta, aga kuna lennu ja marsruudiga hotelli olin juba guuglis tuttavaks saanud, siis polnud midagi suurt karta. Ja tulemuseks oligi see, et reis kulges täitsa tip-topilt. Info ja voucherid jõudsid meieni õigeaegselt, lend oli ok, transfeerionud olid väga täpsed ja autod viisakad ning hotelliga jäime ka rahule.

Ryanairiga Paphosele

Nagu juba mainisin, siis Ryanairiga läks hästi. Eriti pro oli see, et tagasi tulles teenindas meid see uuema interjööriga lennuk ja erinevalt vanast sai seal käetoed üles tõsta, mis tähendas meile korralikku kolmepingiülest lukzuzt. Ma ei ole kunagi lennukis nii hästi maganud! Ka lennuajad on nädalalõpureisiks ideaalsed — neljapäeva õhtul oli minek ja pühapäeva varasel õhtupoolikul tulek. See oligi ilmselt üks põhjustest, miks meil õnnestus reisil tõeliselt puhata — me ei pidanud kordagi vara ärkama. Jepp, seda ütlesin just mina — mina, kes ma olen nõus vara ärkama pm ainult siis kui ees ootab lennu- või bussireis. Mäuu.

Paphos talvel

Paphos ise on võrdlemisi väike koht ja mingeid megavaatamisväärsusi, millest silmad punni võiks minna, seal ei ole. Seega, neile, kes tahaks täiega ringi ägada ja värki, jääks ilmselt võimalusi natuke väheks, eriti arvestades talvehooaega. Kusjuures, me ei saanudki päris täpselt aru, kas mingisugused laokil platsid ja muud veidrad aedadega piiratud pinnad olid parasjagu kordategemisel ning suvel on need elu täis või ongi neil keset linna sellised mahajäetud maalapid-majakesed. Nii et kohati meenutas Paphos mingit agraarühiskonda (meie hotelli peaaegu et tagaaias näiteks karjatati mingeid lamba- ja kitselaadseid tooteid), aga teise külje pealt oli täitsa arenenud ja kaasaegne. Lennujaamas näiteks skännisid passe automaadid, mis väljastasid dokumendi andmete põhjal vastava sedeli, mille pidi tollionule ära andma (Meelise sedelile oli muide suur punane rist peale tõmmatud ja me juba mõtlesime kõikvõimalikud filmi stsenaariumid välja, et mida see tähendada võiks, aga kahjuks/õnneks ei tehtud selle peale teist nägugi).

Hinnatase oli ka pigem kallimapoolne. Kartuli ja kaali hind jäi mul küll välja uurimata ja õhtustada õnnestus ka üsna heade pakkumiste abil, kuid üldine mulje toidupoe-kohviku hindadest ei olnud “oh, päris odav”. Agaaaaaa… poeskäigu kõige suuremaks üllatuseks oli see, et Küprosel müüakse hoopis teiste maitsetega Laysi krõpse kui meil. Roheline Lays oli näiteks äädikaga ja helesinine Lays fetajuustuga. Nii naljakas lihtsalt, mis mind küll ühel reisil vaimustada võib, eks!?

Kui nüüd veel kolmandat külge vaadata (sest ma pole ju öelnud, mis kujuga see Paphos üldse on), siis tuvastasime seal rohke vene keele kasutuse, seda nii teenindava personali kui tänavatel näha olevate kõikvõimalike (turisti)pakkumiste osas. Ma ei oskagi ses valguses öelda, kas Paphoselt mingi suurema saaretuuri alustamine, auto rentimine ja teistesse linnadesse sõitmine oleks mõistlik või võiks hoopis mujalt alustada, aga kui on soovi natukenegi seigelda, siis Küprosel on kindlasti väga palju põnevaid ja teistlaadseid tahke veel. Tasub siiski kindlasti mitte ära unustada, et Põhja-Küpros kuulub Türgi alla.

Ilm ja ilu Küprosel

Mina ei ole kliimapagulane, mulle üldiselt meeldib Eesti ilm nii nagu ta on, aga ma ei ole ka inglane, kes 15-kraadise tuulise ilmaga lühkarite väel näost punasena ja olematud hõlmad lehvimas ringi patseerib (vabandan stereotüübi pärast, aga no täpselt nii oli, haha). Küll meeldivad mulle uued kohad ja eriti änks kui seal uues kohas juhtub meri või palmid olema. Paphoses on säilinud ka palju antiik- ja keskaegseid arhitektuurimälestisi (kui nüüd esimene ettejuhtuv turismiportaal ei valetanud, siis Paphos on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse), mis oli minu tagasihoidliku kunstihuvi jaoks kiviks paberi sees. Seega, põgusaks puhkuseks on Paphos täitsa bueno koht. See oli vist esimene kord kui ma ei olnud pärast reisi väsinud nagu tihtipeale juhtub kui liiga palju on teha ja näha. Tempo tegime täpselt sellise, et oleks mõnus tšill-grill ehk siis pikad hommikud ja mõnusad mereäärsed jalutuskäigud. Päris niisama tänavakaunistused me ei olnud, kohustuslik varbavilli konto sai ikkagi avatud. Juhuu!

Reisimine rasedana

Viimase pildi kommentaariks nii palju, et mõtlesime pikalt, kas rasedana on ikka nii väga vaja laia maailma peale kondama minna, aga kuna nädalate arv oli reisimiseks sobiv (täpselt teise trimestri ehk u 16.-28. nädala keskpaik) ja olulisi kaebusi ei olnud, pealegi oli üks suurem reis meil beebiuudiste valguses ootele pandud, otsustasime sellise väikse sõbrapäevareisi ikkagi ette võtta. Kõik sujus hästi. Ainult kindlustuse tegemine võttis natuke rohkem aega kui tavaliselt, sest minu tavapärane Salva rasedaid ei kindlusta ja päris mitmed teised kindlustusfirmad ei tahtnud nt enneaegse sünnituse kulusid katta. Iizi lehel saab päris hea võrdluse teha ja sealt ma AIG kindlustuse valisingi. Tagasi tulles küsiti pardale minnes, et mitmes nädal on, aga kuni 28. nädalani üldiselt lennusõidu osas probleeme ei ole. Muidugi tuleb kõik ikka konkreetse olukorra puhul üle uurida, sh kohalikud haiglad, aga minul neid õnneks vaja ei läinud. Ainuke ebamugavustunne reisi jooksul oli siis kui soovituste kohaselt tõusin lennukis püsti ja natuke ringi käisin — siis oli küll tunne nagu ma oleks mingi esineja seal vahekäigus ja kõik vaatasid. Muhahaa. Aga üldiselt — ei ühtki turset ega muud komplikatsiooni. Ja mis kõige tähtsam — mees ütles, et virisesin vähe — no see ju ütleb kõik.

 

Carinthia Reiseniga Šveitsis

Mul on jäänud juba hulganisti reise kirjutamata (Rumeenia, Island, Malta, Norra, Iirimaa jne), sest tahaks nagu põhjalikult ja korralikult kirjutada ning selleks eraldi aja võtta… kuid siis tulevad uued kiired-põnevad asjad peale. Agaaa, nii kuratlikult lahe on ikka oma reisidest ja tegemistest tagant järgi lugeda. Sel reisil otsustasin iga päev mõned oma lemmikhetked kirja panna ja olin juba peaaegu postitamise lainel, aga deem, ikkagi on juunist-juulist ootamatult septembri lõpp saanud.

Armastan endiselt bussireise ja järjekordne suvine bussikas — Šveits Carinthia Reiseniga — sai traditsiooniliselt ettevõetud koos vanaemaga. Vanaema ütles, et kindlustusbüroos ehmatas konsultant täitsa ära, et kas tõesti nii vanad inimesed ka reisivad. Teenindaja olevat vanaemale püüdnud midagi täpsustada ja vanaema ütles, et “ma tean küll seda, reisin tihti”, aga too olevat ikka hämmelduses olnud. Kui ta vaid teaks, kui palju kõrgeid, sügavaid, kõikuvaid, palavaid jms kohti on mu 81. aastane vanaema minuga koos läbi käinud. 

Aga mis maa see Šveitsimaa siis on? Kõigepealt muidugi selline maa, mille nime kirjutades peab koguaeg mingit kahtlast klahvikombinatsiooni all hoidma. See on maa, kus arstiabi on erasektoris. Maa, kus hinnad on kõrged, aga tagasi Eestisse tulles tundub see-eest kõik nii odav. Maa, kus WC-d maksavad 1–2 franki ning on äärmiselt puhtad, korralikud ja varustatud tädidega, kes juhatavad sind kabiini ja lasevad õhuvärskendajat. See on maa, kus meeste tualett on odavam kui naiste oma.  Šveits on maa, mille kupüürid on väga ilusad ja müntidest on neil selline põnev ühik nagu 1/2 frank, mis on siis pm 50 senti. Šveits tundub olevat peresõbralik maa — paljudes kohtades on mõeldud sellele, et lastel igav ei hakkaks, et nad ikka midagi sööks ja et neid kuskil koledas ja kulunud mähkimisnurgas kantseldama ei peaks. See on ka maa, kus mängitakse Hornussenit. Haha, guugeldage ise, mida selline kummalise nimega mäng endast kujutab. Ja see on maa, kus korteri üürilepingutes on kiire dušš peale kella 22 keelatud. Õnneks vannis käimine mitte — nii ma ei suudaks, sest minu jaoks kõige magusam vanniskäimise aeg alles kuskil 00–01 paiku algab. Jehh, selline äge see Šveits on. Kohe nõks lähemalt.

R 29.06.2018: Eesti-Läti-Leedu-Poola ehk tavapärane kvartett

* Reis algab tavapärase kvarteti riikide läbimisega. Sõidame lumivalge 2014. aasta Scania Higeriga ♥, mille üheks roolikeerajaks on naine. Nii äge, et lausa kadedus tuleb korraks peale.

Busssssss ♥

* Õhtul Poola ööbimispaika saabudes saan järgmise üllatuse osaliseks — hotell on sama, mis 2009. aasta Ungari reisil. See oli üks ägedaima seltskonnaga reise ja minu jaoks tähenduslik, kuna sellelt reisilt ja just sellest hotellist sai alguse üks imeline tutvus ja minu bussireiside kirg. Appi kui tänulik ja õnnelik ma tolle reisi eest olen. Siiamaani.

* Nüüd istun hotelli lobbys ja kuulan, mida inimesed räägivad. Deem, kuidas ma ikka armastan seda poola keelt!

L 30.06.2018: Poola-Tšehhi ehk teine täispikk sõidupäev

* Hommikul kuuleme, et poolakad olla öösel oma traditsioonilist hotellipidu pidanud. Neil on millegipärast üsna popp värk see tubades pidutsemine, aga mul õnneks täitsa suva — ma magasin. Varasemalt on ilmselt meie toas samuti mingi ülemeelik pidu olnud, sest uks oli väljast selline kahtlane, natuke mõlkis.

* Muidu on tavaline sõidupäev. Ei oskagi muud öelda, kui et grupp on nii kahtlaselt vaikne ja tagasihoidlik, aga see-eest muss röögib koguaeg. Õhtupausi teeme ühes suures kaubanduskeskuses, kus toidupoes on mingi 5+ suurt riiulivahet erinevate juustude jaoks. Mis siis veel juustumaal Šveitsis saama hakkab?

* Tšehhis on hotelliks Ibis. Täitsa mõnus. Laadija ei tule stepslist koos seinaga välja, duši all mahub isegi liigutama ja voodeid pole ühes toas 3tk üle nagu eelmise majutuskoha puhul. Ibisel on vahel lahedaid üllatusi ka varuks — kui õigesti mäletan, siis kuskil Budapestis olla Ibises võimalik näiteks jalgrattaga endale smuutit vändata. Kui awesome!

Ibis Plzen

Bussireisija unistus, et mõnelgi hommikul saaks selle uksele riputada

P 01.07.2018: Tšehhi-Saksamaa-Šveits ehk kas Sina oled söönud pannkoogisuppi?

* Läbime Saksamaa seakoodi ja hapukapsa põllud (see on oma nali, kuulsime giidi veits valesti :D) ning õhtuks jõuame Šveitsi. Alustame maaga tutvumist rahvuslikul õhtusöögil, kus pakuti eelroaks pannkoogiribadega suppi. Oli täitsa hea, aga ma ise ei raiskaks pannkooke supi sisse. Ja no sokimaitselist juustu ma ka ei teeks. Vaatab, kuidas ma mittegurmeejuustusööjana selle reisi juustu osad üle elan.

See pannkoogisupp

* Ööbima sõidame Prantsusmaale nagu paljud kohalikudki — tööl käivad Šveitsis, aga kodu mängivad Prantsusmaal, kus elamiskulud on väiksemad. Reisi jooksul ongi plaanis üsna palju Prantsusmaa-Šveitsi-Saksamaa vahel siiberdada, sest nad on seal kõik kompotis koos ja jäävad aeg-ajalt üksteisele tee peal ette.

* Üks põnev fakt ka tänasest: Šveitsis valitakse president vaid üheks aastaks ning ametiaeg algab 1. jaanuaril.

E 02.07.2018: Reini juga ja Zürich ehk joodava järvevee äärest suitsuhaisu sisse

* Reini juga on tõesti väga lahe. Võib-olla sellepärast, et mul polnud sellele mingeid ootusi. Arvasin küll, et see on kõrgem, aga tuli välja, et kõigest 23 m ja hoopis laiupidi suurem — paksuks söönud end — 150 m lai. Siiski on see võimsate ja megailusate vahupallide ning helesinise veega! No arvata võib, et kui 1200 tonni vett ühes sekundis sealt alla vuhiseb, siis mingi mage värk see ei ole. Helesinisusega on sama teema — seegi pole nalja pärast, tegemist on lihtsalt ülipuhta veega, mis kõlbab isegi joomiseks nagu ka paljude teiste jõgede ja järvede vesi Šveitsis. Päriselt! Ostan paar purki kaasa ka seda imelist vett. Ahjaa, kes peaks mingi muu transpordi kui bussiga liikuma, siis päris põnev on see, et rongipeatus on pm otse joa kõrval. Nii random-lahe lihtsalt.

Vaatasime Reini juga nii alt, sõites paadiga peaaegu vahumerre sisse, kui ülevalt — platvormilt

Joale saab olla ülilähedal ja see on üsna turvaline, sest vool on koguaeg samasugune

* Zürich on osade uuringute kohaselt maailma kõige kallim linn. Õnneks see ei ole minu maitsele. Kuidagi hallim ja oluliselt suitsuhaisusem kui oleksin oodanud. Pärast pikka-väsitavat jalutuskäiku teeb vanaema mulle pargipingil kiire jalamassaaži. Milline luksus ja milline vanaema, eks!? Kaks tädikest näevad seda bussiaknast, näitavad püstiseid pöidlaid — lehvitame neile rõõmsalt vastu, nende emotsioonid ei lähe meelest, nii muhe situatsioon oli ja hoopis see on see, mis Zürichi külastusest meelde jääb.

Minu isiklik kaasaskantav massaažisalong nimega “Vanaema”

Totaalne lemmik fassaad Zürichi tänavatelt

T 03.07.2018: Mittelland ja Bern

* Kui Prantsusmaa president olla kunagi kurtnud, et riiki, kus on 246 juustusorti on keerukas valitseda, siis Šveitsis on neid umbes 450. Kuigi number üks juustuks on Šveitsis mozzarella, siis juustude kuningaks peetakse ikkagi Emmentali. See on juust, mida põhimõtteliselt unustati patenteerida ja seetõttu leidub isegi Türgi Emmentali, aga päris õige Emmental tuleb ikkagi Šveitsist Emme orust (siinkohal tervitan oma kallist emmet ja üldse Eesti rahvast :D). Täna käimegi Mittellandi regioonis tutvumas Emmentali juustu tootmisega ning saame teada, kuidas ikkagi juustud augu sisse saavad. Ptüi, vastupidi. Väga vägev koht ja giid on. Ma ei oska siin väga fotosid klõpsida ega atmosfääri muljeid kirja panna, aga tõesti, no põnev on. Juustufondüü lõunasöögil jään ka kenasti ellu.

Juustufarm asus maalilises kohas ja NB! armsa kondiitriäri kõrval

Juustutootmise saal

Väike killuke pakutavast juustusortimendist

* Pealelõunal käime ringi pealinnas Bernis, mis taaskord on minu jaoks pisut liiga hall ja suitsuhaisune, kuid õhtupoolikuga jään väga rahule ja linnast ära sõites tekib isegi väike kahetsus, et ei saanud Aare jõe äärsetest ujumis- ja leboretkedest osa võtta.

Üks tsiisäs santa maria magdaleena kirikutest Bernis

* Vahetame oma Prantsusmaa hotelli Šveitsi oma vastu välja ning sõites Genfi poole hakkavad avanema üha imelisemad vaated. Möödume Genfi järvest. No deem, see on iluuus! Süda jääb kohe niiii rahule, et sellised vaated ka ikka siia reisi sisse kuuluvad. Nüüd ma tean, et järgmised päevad siin tulevad eriti mõnusad ja vähem hallid.

K 04.07.2018: Genf ja Lausanne

* Hommikusöök armsa mägilinnakese hotellis kujuneb kummaliseks. 50 inimese peale on mõeldud 5 saiakest, kohvi tehakse kannu tilgakaupa, võid-moosi peab määrima lusikaga, taldrikuid ja eriti mitte ka tasse ei ole. Fun french style in Switzerland! Ainult “si, si” ja mitte midagi nad tegelikult aru ei saa. Swenglishist, mis on siis põhimõtteliselt Šveitsi inglise keel, on asi ikka väga kaugel.

* Genf on seni külastatud Šveitsi linnadest mu lemmik, just seetõttu, et ta nii imelise järve kaldal asub. See on see koht, kuhu tahaks tagasi tulla järve äärde patseerima.

Genfi lillekell

Genf

Genf. Pildist välja paremale jääb ka kuulus Euroopa kõrgeima veesambaga purskkaev.

* Lõunapaiku lähme veine degusteerima. No see on veits kummaline. Toimuv jätab mulje, et sõbrad ostsid naljahoos supermarketist paar kasti kraami ja jaotasid selle paberilt lugedes rahvale laiale. Ilmselt on nende turismitootearendus lihtsalt natuke pooleli veel. Aga ega ma pole ka mingi asjatundja. Veiniga on mul nii nagu ütles Andres Tabun ühes Ugala tükis eritiiiii meedejäävat tegelaskuju kehastades, et “Ei maitsee!” Koht ise on piltilusa viljapõllu ääres.

See näeb ju päriselt ka välja nagu paradiis, kas pole!?

* Asjalood langevad nii kokku, et õhtune Lausanne on üsna lamp. Kõige põnevam fakt Lausanne´ist on see, et ühe kiriku kellatornis on öösiti kella 22–02 vahel mingi vaht, kes lööb kella ja hõikab siis linna peale midagi sellist, et “kell on 1, kõik on vaikne, kõik on korras”. Päris imelikult lahe.

Vaade linnale oli muidugi megalahens.

N 05.07.2018: Chillon ja Luzern

* Hommik algab küll kõigest ühe crossaint’iga, aga megamõnusalt — Chilloni loss iseenesest ei ole midagi uut kui kuskil kindlustes käidud on, agaaa see asub Genfi järve kaldal ja on seepärast mega-awesome. Pealegi on neil viimase peal suveniiripood, kus saan ühe vägeva Šveitsi-teemalise koomiks-raamatu omanikuks. Mis siin salata, tuju läheb ikka paremaks kui midagi head oled kätte saanud.

Chilloni lossi imeline ümbrus

* Luzern on justkui kõige Šveitsim Šveits, sest asub kesk-Šveitsis ja pole ei saksast ega prantsusest niivõrd palju mõjutatud kui piiriäärsed piirkonnad. Loobume seekord giidituurist ja tšillime omaette, mis on ikka palju mõnusam. Kõigepealt põgeneme läbi paduvihma mõnusasse kohvikusse, siis teeme ära oma suurimad suveniiriostud, külastame šokolaadipoodi ja põikame sisse ka muudesse ostukohtadesse, kus võrreldes teiste linnadega on oluliselt taskukohasemad hinnad. Lõpuks tuleb isegi puhkuse tunne peale. :P Eriti mõnus on õhtune laevatripp Luzerni järvel. Luzern saab minult kindlasti 10 punkti kätte!

Siis kui vihma sajab, aga ikkagi on niiii ilus

Laevasõit Luzerni järvel — laevaks oli 49-meetrine 2012. aasta panorama-yacht Saphire

Reisi bestest bestest hetk ja foto

* Mmmmuide, šokolaadist ei olegi ma veel rääkinud kuigi Šveits on täitsa kõva šokolaadimaa. Sealt ägedast raamatust, mis ma Chilloni lossist ostsin, sain teada, et šokolaadi müüdi kunagi apteekides kalli rohuna. Hahaa, tuleb meelde, kuidas ma aastaid tagasi Inglismaal lapsehoidjana pikalt mingis meeletus šokolaadiisus vaevlesin ja tihtipeale laste ees šokolaadi sõin. Nad küsisid, et mis see on ja miks ma nii palju seda söön. Ma vastasin, et see on rohi. Ja nagu nüüd välja tuleb, siis väga mööda ei pannudki. :D Märkimisväärne on ka see, et just šveitslased olid esimesed, kes lisasid šokolaadile suhkru, piima ja pähklid. Seda küll mitte maitse pärast, vaid selleks, et kallite kakaoubade pealt kokku hoida, aga vaat siis, kuhu šokolaadiparadiisi sellega välja jõuti.

* Šveitsist ei saa tagasi tulla ka ilma ühegi Victorinoxita, olgu see siis päris või miks mitte šokolaadist. Kuulsad Šveitsi armee noad peame ikka oma kõige tähtsamatele tooma. Õrnem sugupoolgi ei jää Šveitsi kvaliteettootest ilma, Victorinox teeb nüüd ka kurgikoorijaid. :D Kes tahaks öelda, et nuga ei kingita, siis maiääss. Satume uuesti sama keti poodi ja saame seal noale ka nime peale graveerida. Müüa on seal muidugi eriti “pro”. Vanaema käest küsib ta, et kas too tahab nuga proovida ka viidates siis kas millelegi kuritegelikule või muule ulakusele. Meie ees olevalt India kliendilt küsib ta aga, et kas too sõidab Ferrariga (kas võtmekimp või miskit viitas sellele). Mees vastab, et jah. Ja siis müüja ütleb “Ouh yes, we like rich clients” ja naerab. Norm. Meenuvad Malta teenindajate “naljad”. :D

R 06.07.2018: Rigi mägi, Saksamaa-Tšehhi

* Hommik algab mägiselt ja uduuuselt. Käime ära Rigi mäel. Tõepoolest, käime ära. Sest midagi näha seal 1748 m kõrgusel kõige ilusamaks peetavate Kesk-Šveitsi vaadetega mäel pole. Passipilti saab ainult teha, sest taust on täiesti valge. Aga mis seal ikka, täiskasvanud inimesel lihtsalt pole põhjendatud õigust ilma peale pahane olla. Tegemist on siiski väga värskendava käiguga, sest lisaks udule hakkab korralikult sadama ka. Siit saab muidugi hea idee tulevaseks reisiks, sest Luzerni ja Rigi mäe vahel on olemas laevaühendus (tunnike sõitu). Maaliline Luzern ja siis äge Rigi veel otsa — see võiks täitsa mõnus plaan olla. Muide, siit koorub välja üks paljudest põhjustest, miks mulle bussireisid meeldivad — näed palju kohti ära ja saad kiiresti välja valida, millised kohad Sulle meeldivad ning siis juba iseseisvalt või pikemalt see sihtmärk ette võtta.

Udus Rigi Kulm 1748 m

* Poolest päevast alustame koduteed! Nüüd liigume iga hetkega aina lähemale kodule. Maanteed ja maanteed ja maanteed. Üle-koridori naabrid juba loevad kilomeetreid ja minuteid eriti kannatamatult. Üldiselt olen osanud nautida ka sõidu viimaseid päevi, aga seekord ootan minagi pikisilmi kojujõudmist. Seal on lihtsalt midagi nii põnevat ootel. Aga siiski, tänaõhtune Saksamaa on väga kaunis. Pikad sihvakad tuulegeneraatorid pakatamas roosade mannavahuste pilvede ja siksakiliste aasade vahel energiast. Jeeesh, see on see bussireisi võlu, et saad lihtsalt nautida akna taga toimuvat ja midagi tegema ei pea. Ometi oled selle imelisuse sees kuskile teel.

L 07.07.2018: Tšehhi-Poola

*  Täna tuleb reisi viimane öö. Poolas saame toa nr 225. See on väga mõnus number. Poolas õppides oli see ühikas mu toa numbriks. Seal olles pidime valvurionudelt mitu korda päevas võtit küsima ja twa-twa-pintš on mul elu lõpuni meeles. See hotell on päris põnev — selline vana ja suvaline, aga samas mugav. Meil on erinevad voodid, või ei teagi kuidas neid nimetada, need oleks nagu voodite ja diivanite osadest kuidagi kokku klopsitud, madratsid aastast 60, iseloomu siin toas igal juhul on. Kui hotellidest veel rääkida, siis Tšehhi Ibis oli siiski lemmik. See on hea kui ikka hommikul päris süüa saad ja ka duširuumi kenasti ära mahud ning kõik funkab.

Siis kui vanaema arvas, et võks bensukalõunal supiga huuli värvida

P 08.07.2018: Poola-Leedu-Läti

*  Jah, viimane reisipäev on käes. Tänane kohvri bussi pagasisesse andmine on kurvem kui teised, sest õhtul tuleb see lõplikult välja võtta ning uut hommikuse väljasõidu ja hommikusöögiaega kokku ei lepitagi. Saame päris varakult teele, keset Poola liine tundub, et oleme päris hea tempoga tulnud, aga Eestisse tagasi jõuame ikkagi siis kui bensukapeatuste aastane limiit-taluvuspiir on täis saamas ja kannatus juba katkemas, et kaua veel. Loetlen sõnumitega oma vastutulijale viimaseid teemärke nagu Lottemaa, Kaubamajakas, Selver ja nii see buss Pärnu hotelli ette tagasi jõuabki. Sinna kust 10 päeva ja 6400 km tagasi teekonda alustasime. Hüvastijätt on mõnuuus ja rõõmus. See vaikne ja tagasihoidlik, aga õnneks ka virisemisbakterisse nakatumata grupp sai ikkagi armsaks. Need viimased lehvitused, kiired kallistused ja naeratavad suud tekkisid nii äkki ja üllatuslikult, aga see on hea tunne! Nagu ikka, kui miski hea hakkab lõppema, siis alles saad aru, kui hea see ikka tegelikult oli. ♥♥♥

Scania — lemmik aastast “siis kui käisin lasteaias”. Sinuga oli super!

Piinareis Sitsiiliasse: taaskohtumine Napoliga, higine Palermo ja krõbe õhkutõus Bolognasse

Pange ennast valmis. Minu Sitsiilia reis on lõpuks blogisse saabunud. See oli reis, kus oli päikest, temperatuuri, ootamist, higi, valu, piina, nalja, rahulolu, närvikõdi, ja kõigele lisaks ikkagi natuke Sitsiiliat ka — Palermo pärlid ei jäänud avastamata.   

Reisimine ei tähenda vaid sihtkohta. Reisimise väga oluliseks osaks on teekond. Minu jaoks on teel olemine üks suurimaid naudinguid siin elus. Ja minu siinne asukoht pakub mulle lahkelt seda võimalust, et kui kuhugi minna tahan, siis saan ikka piisavalt erinevaid transpordivahendeid proovida.

• Bagno di Romagna — Napoli (BlaBlaCar 30 € + rongi asendusbuss Casertast)
• Napoli — Palermo (Grandi Navi Veloci praam 60 € + sadamabuss sadama territooriumilt välja liikumiseks)

• Palermo — Palermo Airport (Prestia e Comande buss 6.30 €)
• Palermo Airport — Bologna Airport (Ryanair 50 €)
• Bologna Airport — Bologna rongijaam (Aerobus 6 €)
• Bologna — Cesena (rong 10 €)
• Cesena — Bagno di Romagna (buss 4.50 €)

On 31. juuli 22:32. „Stai tranquilla (ole rahulik, ära muretse)“ ütleb üks uus blablacarikas mulle viimast korda selle peale kui üritan konkreetset vastust saada, kas ta on ikka kindlalt mulle hommikul järgi tulemas. Tema teatav rahumeelsus, napisõnalisus ja vähene huvi sõidu detailide vastu (eriti sõidule eelneval õhtul) paneb mind korraks mõtlema, et see vist on küll viimane kord kui ma tahan võõras keeles ja võõral maal läbi keeruka jutu tundmatute inimestega ühte tähtsat sõitu organiseerida. Aga nii kui olen järgmisel hommikul Giovannit tervitanud ja tema autosse istunud, see mõte ununeb. Sõit on tõeliselt lõbus ning viis-kuus tundi möödub mu ahhetamapaneva itaalia keele abil kiiresti.

1. augusti pärastlõunaks olen Napolis — linnas, mille kaootilisse vabadusse armusin kuu aega tagasi. Kuna eelmisel korral jäi linna läänekülg täiesti avastamata, siis sel korral võtan pärast mõningast tolgerdamist Piazza Garibaldi rongi- ja metroopeatuses vastu otsuse ühes Napoli kõrgemas punktis ära käia. Lähen Castel Sant´Elmosse ehk Püha Elmo Kindlusesse.

Kõigepealt võtab muidugi parasjagu aega, et aru saada, mismoodi Napolis paari peatuse vahel kuue eri tüüpi rongilaadse asjaga sõita saab, aga lõpuks ma võtan midagi, mis peaks olema metroo, ja sõidan kaks peatust edasi Montesantosse. Montesanto jaama uksed avanevad väga kummaliselt kuskile üsna suvalisse hoovi, aga sellest tuleb lihtsalt läbi minna ja juba leiabki teise jaama, kust käib funikulöör (endiselt eiran ÕS´i) Morgheni peatusesse, Elmo juurde.

Napolis on mitmekesine transpordisüsteem

Metroopeatuse hoov

Ühekordne funikulöörisõit maksab 1 €

Napoli funikulöör ei ole pisike vagun, vaid arvestatav ühistransport

Elmo asub vaid kahe peatuse kaugusel

Elmo elab ühes vanas kivist majas, mille katuselt avanevad kaunid vaated Napoli linnale ja lahele. Sealt leiab ka ühe erilise kella, mis paneb korraks kahtlema ja mõtlema küll, et “missassja?”. Kindluse ruumides asub ka Napoli Novecento muuseum.

Castel Sant`Elmo ehk Püha Elmo Kindus

Napoli lahe ilu

Kindluse väike nurgatorn on justkui vanglaaken (nagu ma teaks)

Jalutan natuke veel ringi. Otsin smuutibaari. Läbi tuttavate ja vähemtuttavate tänavate leian ühe hea koha, kust tellin kohe ligi liitri joomist — janukustutuseks värsket õuna-pirni mahla ja nautimiseks jogurti ja meega marjasmuuti. Joogid kaaslaseks, viskan (foto)pilgu veel mõningatele mõnusatele kohtadele.

Läheb kõrgeks kätte ära

Minu lemmiktänav, eriti kaunis õhtuti

Mõnusa tundega tänavanurk

Põnev kirik. Lennuk on ka.

Lõpuks on aeg suunduda kõige tähtsamasse kohta. Kell 21 peaks väljuma praam Palermosse. Autota reisijad peavad olema kohal tunnike varem. Kuna pileti peal (ega tegelikult ka kuskil mujal mitte) polnud kirjas, kust täpselt see praam üldse väljub, siis saabun sadamasse paraja varuga. Mulle juba tuttavast sadamast suunab üks sadamaonu mind natuke edasi. Järgmisest kohast suunab teine sadamaonu veel natuke edasi, ja lõpuks leiangi koha, kus check-in teha. Palermosse saab mõlemalt sadama-alalt, kuid Grandi Navi Veloci (SNAV) laevad lähevad sellest küljest, mis on Napoli kaarti vaadates vasakul ehk lääne pool.

Mis aga selgub sadamas? Et üheksane laev väljub täna kell üksteist. Kuna mul mingit jaksu linna peale uuesti tuiama minna ei ole, otsustan sadamas oodata. Esimene tunnike-poolteist läheb kenasti. Ma ei kavatse sellise väikse muutuse pärast oma tuju mitte mingil moel langetada. Täidan kodust kaasa viilutatud porgandi- ja suvikõrvitsapulkadega oma kõhtu, ajades väikse tüki seda punast köögivilja ka valest torust alla. Kuulan telefonist muusikat ja puhkan. Ootesaal pannakse aga järsku kinni ning laevaootajad peavad välja kolima.

Seisame nagu lambad keset teed ja ootame oma laeva, mis peaks õigepea saabuma. Pärast mõningast seismist, pärast seda kui laev on lõpuks sadamasse jõudnud, pärast seda kui inimesed on laevalt välja tulnud, pärast seda kui osad autod on laevalt maha sõitnud, pärast seda kui rämpsuauto on eelmiste reisijate prügi laevalt ära toonud, pärast seda kui mõned laevatöötajad on eeldatavasti oma vahetusse tööle läinud, pärast seda kui mõned autod on juba laeva peale lubatud, pärast seda kui meid on suunatud natuke teise kohta seisma, pärast seda kui üks lõbus meesterahvas ühest välismaalaste grupist on oma naljad ära visanud (mängis giidi ja käis tähtsalt giidilipukesega ringi, luges pileti pealt itaaliakeelseid sõnu ja jagas mingit absurdset informatsiooni) me IKKA veel kõik seisame keset teed ja oooootame.

Kui ma olen juba tüdimuse kuristikku kukkumas avatakse lõpuks väravad. Alguses üritatakse kontrollida meie pileteid, aga rahvas liigub otsejoones ise laeva suunas ega vaevu tähtsate onude ees seisatama. Rekkade vahelt mööda manööverdades jõuame lõpuks laevanina juurde, kust meid pärast täiendavat piletikontrolli laeva lastakse. Kõigest üks väike mägironimine ja olemegi laevas.

Metsikud laeva poole teel

Sardiinia laevaga Sitsiiliasse

Viimane mäkketõus

See, et me laeva saime, ei tähenda muidugi, et me veel liikuma hakkaks. Sätin oma asjad paika ja lähen teki peale elu nautima. Väga mõnus soe õhtu on, linn on tuledesäras ja reis Sitsiiliasse ootab ees.

Hilisõhtune vaade Napolile laevatekilt

Järsku läheb aga külmaks ning kell on saanud nii palju, et laev võiks siiski pärast 3-tunnist hilinemist vaikselt väljuma hakata.

Telefonil olid vist ka mõnusast õhtust meeled ülendatud

Sobivat laeva Napoli — Palermo teekonnaks soovitaksin otsida UK lehe www.directferries.co.uk kaudu. See annab erinevate laevafirmade pakkumistest hea ülevaate. Kui olete sobiva laeva välja valinud, võiks vaadata, kes seda opereerib ja minna nende kodulehele otse piletit ostma. Mulle tundus igal juhul nii see pilet kindlam ja konkreetsem.

Tavaliselt on laevas majutuseks mitu võimalust: kajut, jagatud kajut, pullman seat (põhimõtteliselt mugav bussi-rongiiste), tavaline tekipilet. Kui varakult broneerida, siis näiteks jagatud kajutite hinnad olid üsna mõistlikud. Minu viimase hetke piletiostmine võimaldas 60 euro eest saada pullman seat´i. Ma oleks nõus olnud ka tavalise tekipiletiga kuskil nurgas magama (horisontaalasend on magamiseks vaieldamatult palju parem kui vertikaal), aga kuna mul ei ole siin Itaalias mitte ühtki tekikest, mille peale ennast laotada, ja pealegi ei teadnud ma, kui palju kohti seal freelance tukkumiseks jagub, siis võtsin omale pullman seat´i. Ma ei teagi, kust see vahe tulenes, kuid osadele pullmanseatikatele olid määratud toolidega magamisruumid, minu koht sattus aga VIP klassi.

This slideshow requires JavaScript.

Öö selles paganama VIP klassis oli päris jube. Esiteks on itaallastel mingisugune seletamatu konditsioneeripuue. Alati on kaks varianti — kas totaalne Aafrika või täielik Antarktika, midagi vahepealset nad ei oska organiseerida, peaaegu mitte kuskil. Kuna VIP klass oli konditsioneeriga, siis arvake ära, kas seal hakkas külm. Eriti veel öösel ja eriti veel magades. Vahepeal tõmbas tõesti -20000 ära.

Üks siinsetest enesepiinamisvahenditest oli minu

Toolid on iseenesest mugavad, aga kes see ikka jalad maas, selg sirge ja käed süles magab? Eriti veel kui külm ka on. Nii ma siis keerutan ennast nii ühtpidi kui teistpidi. Kui mingi külg ära väsib, vahetan asendit. Kuigi ma olen ju suur bussireiside fänn ja peaks selliste istmetega harjunud olema, siis seekord mu keha tahtis juba peaaegu lahkuda sellest piinast. See juhtus järgnevalt. Olen poolkägaras, asendis, kus kaks jalga ripuvad üle tooli käetugede. Magan. Poolunes üritan ennast natuke sättida. Tundub, et lähen ühe jalaga kellegi jala vastu — tõenäoliselt keegi, kes mu taga istub, on oma jalad ettepoole sirutanud. Tahan vabandama hakata — vaatan oma jalgade poole, vaatan enda taga istuva inimese jalgu, need on totaalselt erinevates kohtades. Samal ajal koperdan jälle justkui millegi otsa. Vaatan veelkord oma jalgu ja taipan, et jumal küll, see on ju minu enda jalg, mis on täiesti surnud. Nii surnud ei ole mitte ükski minu jäse mitte kunagi olnud, et ma ei saaks aru, kus mu kehaosad on.

Olenemata sellest jubedast ööst, hommik laeval on väga ilus ja rahulik. Läheneme Sitsiilia saarele. Kell on natuke 10 läbi. Ja siin ta meid ootab — PALERMO!

Jalutan mööda Palermo ühte suurimat tänavat Via Roma oma hosteli, On The Way Hosteli, poole. Jäädvustan esimesed lemmikkohad sel teel.

Via Roma üks iludustest

Hehee, Piazza Due Palme ehk Kahe Palmi Väljak

Sellise tähtsa ja lärmaka tänava kohta on isegi pühapäeva hommik liiga vaikne. Minu plaan esimesel päeval rannaga alustada tundub olevat kõige sobivam. Palermo asub küll mere ääres, kuid lähim koht rannamõnude nautimiseks on umbes 30-minutilise bussisõidu (buss nr 806) kaugusel Mondellos. Mondello on kaunis koht ja umbes pool sealsest rannast on ka väga kaunis. Päevane pilet randa koos lamamistooli ja päikesevarjuga maksab keskmiselt 15 eurot, pärast kella kahte võib aga sissepääs isegi poole odavam olla. Süüa saab seal ka hästi, mis on ju eriti oluline.

Mondello

Mondello rand

Mondello rand

Rannas maitseb “võileib” alati kõige paremini

Jätnud ennast maha ühest täistopitud bussist ja mahutanud end seejärel väga otsusekindlalt siiski järgmise bussi peale, saabun lõpuks oma hosteli lähistele tagasi. Kuna kõht on tühi ja tahaks natuke meelelahutust, köidab mind ühe pizzeria/trattoria pühapäevaõhtune kava. Võtan julguse kokku ja lähen küsima, mis kell programm algab, mida pakutud menüü sisaldab ja kas üksi võib ka tulla. See viimane küsimus oli justkui ettevalmistav hoiatus, et nad pärast nii suurt šokki ei saaks, et keegi tuleb üksi õhtust sööma — ilmselgelt ei ole see Itaalias, tugevate perekonna- ja sõprussidemetega riigis, just kuigi tavaline.

Kuna uued tutvused on reisimise lahutamatuks osaks, muutub mu ettenägelikkus pöördvõrdeliseks (tegelikult selles väljendis vist loogikat ei ole). Kui mõni toakaaslane ei saa tihtipeale hästi teretamisegagi hakkama, siis leidub ka neid, kellega kolmandast lausest klappima hakkab. Ja nii ma siis klapitan ühe klapitatava endaga sinna restorani kaasa. Ristorante La Vecchia Locanda, aadressiks Piazzetta Della Messinese 8/9, kui keegi minna tahab. Aga armukesega ärge minge, sest teist võidakse seal pilti teha ja siis pärast suurel ekraanil näidata. Ilmselgelt meie väsinud-punased-higised näod just sinna ekraanile jõudsidki. Muhahahahaaa.

Rikkudes itaallaste õhtusöögireegleid piirdun vaid lisandita pearoaga, mingi ülihea liha- ja seeneroaga, mida on kõige parem süüa lihtsalt koos kukliga. Kilo kartulit ei olegi kõrvale vaja. Teine asi, mida olen söögikohtades (või noh, tegelikult ka igal pool mujal Itaalias) tähele pannud, on rohke vee tarbimine. Sellist asja nagu „klaas vett“ siin praktiliselt ei eksisteeri. Menüüs on tihtipeale valida, kas väike vesi või suur vesi. Võtame mõlemad „väikse“ vee, mis tähendab 1,5 liitrit näkku. Veejoomine sellises kliimas on muidugi igati tähtis ja tervitatav, aga lihtsalt nii kummaline on ette kujutada, et läheks Eestis sööma ja telliks teenindajalt kahepeale 3 liitrit vett.

Söögile-joogile lisaks saame muusikat ja karaoke etteasteid kuulda. Kuigi see on minu ainuke karaoke kogemus Itaalias, siis julgen natuke üldistada, et Itaalia karaoke ei ole see sama, mis kaldu vajunud soomlaste karaoke. Itaallased löövad ennast üles, tulevad restorani aega veetma, ja kui on õige aeg, tõusevad püsti ning hakkavad aariat esitama — kogu hingest, kogu kehast, kogu südamest, kogu häälest.

Magustoiduks lähme öisesse Palermosse jalutama. Tõstke käsi, kes teist mõtleb, et see pole just kõige turvalisem valik? Kas olete toimunud koletustega kursis? Või olete tüüpiline põhja-itaallane, kes pole kunagi Sitsiilias käinud, aga teab öelda, et Palermo on üks kole ja kuritegelik koht? Ma ei tea, mis toimub seal praegu kuskil salapäraste seinte vahel, aga võin käsi puusal öelda, et ma olin Palermos olles selle maffiapealinna staatuse totaalselt unustanud. Mul ei tulnud hetkekski meelde, et olen lugenud 1998. aasta Pirkko Peltonen Rognoni raamatut „Isemoodi Itaalia“, mis kirjeldab maffialugusid, mida ette kujutada ei suuda. Ainus oht, mis tol õhtul tekkis, oli see, et ma oleks oma ehmatusega ühed kodutud üles ajanud. Nähes taamal hunnikut mööblit, madratseid ja külmkappi, viskan nalja, et näe, siia saaks ju lausa kodu teha. Aga minu mõtetest oldi juba ette jõutud. Kuna koha hõivajad olid sama tumedad kui seesamune öö, siis ma korraks justkui ahhetan.

Öine Palermo on kahtlemata romantiline

Mind köidab rohkem mereäärne ala. Varasemal õhtupoolikul sobib jalutamiseks Foro Italico tee ümbrus. Seal loodus, inimesed ja ka arhitektuur lausa rõkkavad. Kui mööda Via Vittorio Emanuelet, mille ääres asuvad kõik kõige kaunimad Palermo vaatamisväärsused, mere poole kõndida, möödute (aga ärge mööduge, vaid peatuge ja võimalusel minge sisse jalutama) Giardino Garibaldist ehk Garibaldi aiast. Peale seda, vahetult enne merd, tuleb veel üks kaunis vaade, kus teid võib peatada üks päris palermokas ehtsal vanaaegsel rolleril ning hakata lolli juttu ajama. Ja siis ette-paremale jääbki see rõkkav ala.

Giardino Garibaldi põnev puu — pildilt ei ole nii hästi näha, aga no see ON põnev puu

Palmide vahel on  Fontana del Cavallo Marino ehk Merihobu purskkaev ja vasakult paistab Porta Felice ehk Õnne värav

Foro Italico tee

Foro Italico lopsakale muruplatsile oleks tahtnud isegi “paljajalutama” minna

Värvikad rannapingid. 17. ja 18. sajandil jalutas siin vaid kõrgklass.

Kes või mis on need salapärased kujukesed?

Hilisemal õhtupoolikul on see ala natuke liiga pime ja üksildane. Siis sobib jalutamiseks väike jahisadam ja laht La Cala, mis jääb Vittorio Emanuele tänavalt tulles vasakule. Sinna suundume ka meie. Jahisadam, mille tee lõpeb kindluse ja arheoloogiapargiga on piisavalt avalik koht, et end turvaliselt tunda — autod ja inimesed liiguvad selles linnas tõepoolest 24/7 — aga samas piisavalt rahulik ja omaette, et kai äärde maha istudes segamatult tuulevaikset ööd nautida.

Tunne, et saan üle pika aja rahulikult inglise keeles rääkida ja ei pea sundima ennast oma pussasassa itaalia keelt praktiseerima (tegelikult ma olen enda keeleoskuse üle juba üsna uhke) … tunne, et saan kiirustamata oma mõtteid jagada… tunne, et mul on tänaseks üks sümpaatne Belgia vestluspartner, kes mõistab mu arusaamisi ja tähelepanekuid rohkem kui ükski teine minu senine itaalia-tutvus… on HEA! Nagu oleksin kodus.

Kell on peaaegu 3 öösel. Oleme tagasi hostelisse jõudnud. Temperatuur on võrreldes päevasega langenud ehk kraadikese või pool. Uskumatu, kuidas siin ei ole võimalik hingata. Kui ma ei oleks väsinud, siis ma jääksin sellele romantilisele rõdule istuma ja olematut tuuleiili ootama.

On the Way hostelil on Palermo kõige romantilisemad rõdud, mis siis, et lilled on juba suht juurikaks jäänud

Nüüd on siit loost välja koorumas see teine piinav pool. Temperatuur ei ole siin hiiglama kõrge, mu telefon näitab vaid mõningaid kraade üle 30. Aga erinevalt minu mägede vahel asetsevast kodust, ei ole siin hetke (mis tavaliselt on nimega öö), mil korraks hinge tõmmata. Koguaeg on kuum ja niiske. Nii niiske, et mina, kes ma peaaegu mitte kunagi silmnähtavalt ei higista, hakkasin isegi huulepealt higistama. See on selle piinava kuuma käes kõige lõbusam osa, sest mul pole kunagi nii juhtunud ja ma ei saanud aru, kust see vesi tuleb. Duši alt tulles on umbes sama lugu — kõik on lihtsalt nii niiske, et keha pole võimalik korralikult ära kuivatada. Ja see on ikka omamoodi naljakas küll.

Kahjuks minu pea jaoks see kõik nii naljakas ei tundunud. Olin juba enne Palermosse jõudmist kõik oma kaasasolevad migreenitabletid ära võtnud (ise panin mataga vähe puusse) ning pärast väga kuuma ja piinarikast ööd hostelis, ei olnud mul midagi, mis valu ära võtaks. Lõpuks saan meie toa ventilaatori, mida hostel konditsioneeriks nimetab, enda poole suunatud ja natuke kosutust. Siiski, tunne on väga väsinud ja halb. Nii halb, et olen nõus jääma voodisse ja lahkuma Palermost nii, et selle põhilisi vaatamisväärsusi ei näegi.

Foto otse voodist: minu “konditsioneeritud” roosa hostelituba

Mind siiski sikutatakse pooleks tunniks voodist välja meelitades värskete viinamarjade ja kiirtuuriga, et vähemalt paar ilusat kohta ära näha, kui peaksingi pärast voodisse jääma. Viinamarju ostes satume ühe põneva juurika otsa. Et ka aiandushuvilistel oleks midagi mu blogist leida, siis päevaküsimus teile oleks, et mis imelooma seal kastis müüakse? Paistab nagu mingi suvikõrvitsaline, aga miks selline ja kuidas nii pikk?

Kapsas või peet?

Lõpuks astun lootusetult sisse ühest apteegiuksest. Olen oma retseptikat ilma retseptita (siiski pärast teatud küsimustiku täitmist) saanud vaid Inglismaalt. Minu tablettide jaoks on vaja retsepti nii Eestis, Poolas kui Hispaanias. Itaalias, kus isegi pisut kangem valuvaigisti pidi retseptiga olema, ei lootnud ma oma doosi kätte saada. Aga juhtus ime ja ilma igasuguse täiendava küsimuseta tõi apteeker mulle mu soovitud ravimid.

Paar tundi hiljem, pärast puhkust, surra-murrat ja tabletti, hakkab mu pea vaikselt liikuma, ellu ärkama. Tähistaks seda ühe korraliku magusaampsuga? Cannoli´d, Sitsiilia tuntuimad maiused, mind peaaegu, et siia saarele tõidki (juunis Cesena Euroopa turul maitstu hakkas meeldima). Cannoli´d on ricotta-täidisega imemaitsvad torukesed, aga tõeliselt magusad — nii, et isegi mina ei jõua tervet üksi ära süüa.

Cannolo, mingi kohalik rõngas ja jubejogurt Don Gelato Sitsiilia maitsete kohvikus

Nüüd olen valmis teiega jagama oma tõelisi Palermo lemmikuid. Nagu te juba aru saite, siis mulle see Vittorio Emanuele meeldib. Temanimelise tänava äärest kõik järgneva leiabki:

Quattro Canti ehk Neli nurka või Ottagono del Sole ehk Päikese kaheksanurk on üks väike väljak, teederist, mille igas nurgas on efektne fassaad. Neli fassadi, neli ilmakaart, neli aastaaega, neli valitsejat, neli patrooni, neli purskkaevu…

Et rohkem kui üks Cuattro Canti fassaadidest pildile saada, tuleb keset teed pildistama minna

Fontana Pretoria on üks kaunis purskkaev. Kui ma itaalia keelest just valesti aru ei saanud, siis see purskkaev toodi Palermosse Firenzest.

Pretoria purskkaevu ilu on raske pildile saada. Igal juhul mulle meeldib see peata tüüp.

Piazza Bellini, järgmine võimatult ilus koht, on sealsamas kõrval.

Piazza Bellini

Cattedrale di Palermo on minu lemmikutest kõige lemmikum lemmik. Kui üks katedraal saaks olla kõige ilusam, siis oleks see just see!

Palermo katedraal

Palermo katedraal

Palazzo Reale või Palazzo dei Normanni ehk Palermo Kuningapalee on ka tore, aga selle kuumaga ma eelistan hoopis Villa Bonanno pargis palmide varjus jalutada.

Palmi-üleujutus

Ilusad kohad kuuma kiuste nähtud, võib hakata koju minema. Viimase öö magan üllatavalt hästi. Tagasimineku päeva hommik on kohutavalt mõnus. Ma ei armasta varakult ärkamist, aga kui kell 5 ootab mind BUSS, pealegi veel LENNUJAAMA, on see kõige motiveerivam ärkamisfaktor üldse. Varahommikune õhk kõditamas mu meeli, olen puhanud, värske. Tunnikese pärast jõuan lennujaama, mis asub mere kaldal.

Falcone-Borsellino Airport või lihtsalt Palermo lennujaam

Võtan cappuccino ja saiakese, peaaegu nagu päris itaallane. Ostan kaks imelist raamatut, millest te kindlasti veel kuulete. Astun lennukile lähemale. Ja vot nüüd on alles tõeline puhkuse tunne!

Sõber Ryanair

Selles lennujaamas on aga midagi, mis paneb õhkutõusjaid ja maandujaid seitsme küünega toolist kinni hoidma. Nägite ju, et lennujaam asub mere ääres? Seda täpselt nii, et lennurajad algavad mere lähedalt ja lõpevad vahetult enne merd. Kas teate, mis tunne on õhku tõusta kui raja lõpus ootab meri?

Lennuk on parasjagu lõpetanud kihutamise raja algusesse ja pöörab end stardiks ümber

Tunnikese pärast olen Bologna lennujaamas, nagu poleks Sitsiilias käinudki. Vaatan mõned tunnid Bolognas ringi. See on päris põnev linn, aga huulelt ikka higistab ning tänavale, kus varju pole, ma ei astu. Pilti ei tee. Söön mozzarella di bufala (ehk  tuleb ka Itaalia köögi postitus) ära ja ongi finito — selle linna nautimiseks ei ole õige päev. Võtan raudteejaamas perroonilt ühe kuti kaasa ja lähen rongi peale. Haha, mulle nii meeldivad random tutvused.

Cesenas bussi oodates tabab mind meeletu jäätiseisu. Mis siis, et jäätisekohvik on peaaegu, et teises linna otsas, ma lähen sinna, sest ma tahan nii väga jäätist. Ja kas teate, kellega see jäätiseisu mind jälle kokku viib? Cesena tudupükstega vanamehega! Tervitan teid tema poolt.

Kodus ootab mind üks ajutiselt sussid püsti visanud putukas. Ma laotan ka ennast voodile laiali, olles jälle ühe seikluse võrra rikkam. 

Kas väsisite postituse lugemisest samamoodi ära?

 Fotod ja video: Turismifännklubi

Blogiküsitluse tagasiside 2014

Tere! Teen täna väikse kokkuvõtte, mis sai Turismiblogi küsitlusest 2014. Koolitööna on selle statistika analüüsimine endiselt käsil, aga üldised kokkuvõtted saan juba ära teha. Siit postitusest saate teada, kes vastas, mida vastati ja mida siit blogist oodata võib.

* Küsitlusele vastas 44 inimest (vastamise periood 18. — 23. märts).

* 75% vastajatest olid vanuses 19-25, ülejäänud 25% jagunesid teiste vanuste vahel.

* Väga laias laastus ütleks, et võrdselt oli nii keskharidusega, kutseharidusega kui kõrgharidusega vastajaid.

* Kõige rohkem vastajaid oli turismiõpilaste seas, aga kohe järgnesid neile reisihuvilised ja lihtsalt huvilised.

* Umbes pooled vastajatest ei olnud blogi varem külastanud, ülejäänud poole moodustasid need, kes olid blogi külastanud mõningad korrad või rohkemgi. See tähendab, et blogil võib olla juba umbes 20 lugejat. Naeratan.

* Suuremale osale vastajatest blogi kujundus meeldis, paarile üksikule meeldis väga ja paarile jälle mitte nii väga.

* Kõik peale ühe inimese nõustusid, et blogi ülesehitus on arusaadav ja loogiline. Selle üle on mul muidugi väga hea meel, sest mulle endale tundus, et see jääb segaseks ja tahaksin, et saaks postituste ajalugu täpsemalt vaadata.

* Kõige kõrgema huvitatavuse indeksiga teemade TOP 3:

1. Nõuanded reisimiseks
2. Reisilood
3. Sihtkohatutvustused

* Enim meeldinud postituste/teemade TOP 3:

1. Kreeka reisi postitused (vastajate vaieldamatu lemmik)
2. Üldiselt sihtkohtade tutvustused ja reisilood, sealhulgas Itaalia ja Horvaatia.
3. TÜ Pärnu kolledžit tutvustav postitus.

* Ja nüüd siis kõige huvitavamast poolest. Millest võiks edaspidi kirjutada?

Päris paljud ei osanud välja tuua täpseid teemasid, millest võiks kirjutada, kuid soovitati jätkata samas vaimus. Kõige suurem huvi tundus olevat ikkagi igasuguste sihtkohtade tutvustuste ja reisikirjade vastu, sealhulgas ka eksootilisemate paikade vastu nagu Mehhiko, Tai, India ookeani saarestikud ja Madagaskar. Veel sooviti lugeda: Szumovost (koht Poolas), huvitavatest juhtumistest reisidel, rahvaste võrdlusest, beebiga reisimisest, teemaõhtutest, turismiarendusest, huvitavatest siseturismi leidudest, minu turismikogemustest, turismiäri raskustest, odavatest hotellidest ja hostelitest, couch-surfing´ust, üldse low-budget reisimisest. Tunti ka huvi, mida on turismiharidus mulle seoses reisimisega juurde andnud. Üks naljavastaja arvas muuhulgas, et võiks kajastada ka homset ilma ja spordiülekandeid. — Mul on kõikide nende pakkumiste üle tohutult hea meel (mis siis, et see teeb mu nimekirja, millest kirjutada tahan, veel-veel pikemaks). Osadest teemadest ma ei ole muidugi just kuigi kompetentne kirjutama, aga ma proovin iga mainitud teemat vähemalt kuidagigi käsitleda.

Üks vastaja andis muide märku sellest, et tegelikult on kõik ühtlaselt igav ja tavaline. Mul on väga kahju, et mu blogi ei ole maailma kõige lahedam, aga ma ausalt püüan seda teha huvitavalt ja mitmekesiselt ja ikka nii, et see oleks ka minulik. Kusjuures, minu blogi on tegelikult Eestis üsna ainulaadne —  andke teada kui leiate mõne teise füüsilise isiku turismiblogi (mitte reisiblogi).

Lähiajal on mul plaanis kirjutada bussireiside omapärast ja üldse bussireisidest kui minu lemmikutest. Suvekuudel saate lugeda minu praktikamuljeid Hispaania hotellist ja sügisel loodetavasti veel ühe suure riigi avastamisest. See vist läheb peaaegu sellise küsitlusest välja tulnud sooviteema alla nagu “Getteri vallatud seiklused laias maailmas”.

Osad märkisid ära ka selle, et nad ootaksid tihedamaid postitusi. Sellega olen täiesti nõus. Kui ma tean, et on lugejaid, kes mu postitusi ootavad, siis ma kindlasti kirjutan rohkem. Ma proovin teha iga nädal ühe postituse.

Suuuuuuuur (ehk siis see kõige suurem) aitäh kõikidele vastajatele! Minu blogi külastatavus tõusis kohe mitusada protsenti. Ma loodan, et igaüks leidis kasvõi ühe mõnusa mõtte või väiksegi elamuse siit lehelt.