Vabatahtlikuna Venemaal

Nonii. Panen kokkuvõtlikult kirja oma Venemaa loo. Venemaale viis mind sõber Erasmus. Erasmuse kaudu olen käinud praktikal Hispaanias, praktikal Itaalias ning õppimas Poolas. Nüüd sai ette võetud vabatahtliku töö väljakutse Venemaal. Ja täiesti ausalt, ma ei kujutaks oma elu ilma Erasmuseta ettegi. See on olnud nii suur ja oluline osa minu elust! Täpsustuseks siis igaks juhuks, et Erasmus ei ole mingi kuum kutt ega ammune kallim. Erasmus, nüüd tegelikult isegi Erasmus koos plussmärgiga, on Euroopa Liidu hariduse, koolituse, noorte ja spordi toetusprogramm, mis toetab muuhulgas ka noorte vabatahtlikku tegevust. Justnimelt noorte — see tähendab, et minu 29 aastat tähendas üsnagi viimast võimalust vabatahtlike programmis osaleda. Täpsemad nõuded-võimalused on kirjas siin.

Mõte vabatahtliku töö programmis osaleda oli mul juba ammu-ammuuuu (siinkohal tervitused kõikidele mitmevärvilistele lehmadele). Otsisin aktiivselt sobilikku projekti juba 2013. aastal kui mu esimesed kõrgkooliõpingud olid lõppemas. Siis üritasin leida kooli või vanadekodu Saksamaal või Austrias — seal on põnevaid lähenemisi õppimisele. Kuna ma ei ole mingi massikandideerija, vaid valin huvipakkuvaid kohti-teemasid hoolikalt, siis tookord projektini viivat kahepoolset sobivust ei tekkinud, kuigi olin paari organisatsiooniga sellele päris lähedal. Ja noh, hästi joppas, et ma kuskile ära ei läinud, sest tol sügisel alustasin uut õpiteekonda Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis ja seda ei oleks tahtnud küll millegi muu vastu vahetada. Nüüd, kui vabatahtliku töö soov uuesti aktiivsemalt mõtetesse tuli, siis kandideerisin paari Hispaania projekti, kuid tagasisidet ei saanud. Jälgisin aga pidevalt rahastuse saanud projektide pakkumisi ja siis jäi silma hoopis üks Venemaa diil.

Eriti tore on muidugi see, et minu kiirele ja kokkuvõtlikule Venemaa postitusele on eelnenud juba kaks lõiku heietamist oma eluteekonnast. Muhahaa, nüüd ma mõistan, miks tihtipeale vanadele inimestele meeldib meenutada, et kui nad xx aastal kuskile xx kohta mingil xx põhjusel mingit xx asja tegema sattusid, siis juhtus nii ja siis juhtus naa… need inimesed lihtsalt on palju kogenud ja nende kogemuste keerdkäigud on tähenduslikud olnud. Vot.

Aga lähme siis asja juurde! See kuuajaline pakkumine Venemaale, mis erinevatel põhjustel muutus vahepeal pooleteisekuuseks, siis kuuseks tagasi, ning lõpuks osutus kahenädalaseks, oli mulle täpselt sobilik. Ja jällegi, olen nii rahul, et nende Hispaania projektidega seoses keegi ühendust ei võtnud ja ma aastaks ära ei lennanud. Lühiajaline Venemaa teenistus sobis mu eluüllatustesse palju paremini. Appi, ma olen ikka täielik poliitik. Nüüd ikkagi konkreetsemalt projekti juurde!

Kus ma käisin?

MTÜ Noortevahetuse Arengu Ühing EstYES saatis mind (ehk oli minu nn saatev organisatsioon) Venemaale Smolenski linna (ligi 400 km Moskvast Valgevene poole) ühte laste rehabilitatsioonikeskusesse. See pakkus mulle üsna suurt huvi, sest ka varasema Eesti-sisese vabatahtliku töö raames olin just puudega inimestega kokku puutunud. Lastegruppidega tegelemise kogemuse olin samuti just suvel saanud. “Aga miks Venemaa?” on minult muidugi palju küsitud. Lihtsalt. Oli vaja. Palmi alla võib ju igaüks sõita kui väga tahab, aga Venemaale igaüks ei lähe. Eks see oli järjekordne väike tšällendš minu jaoks — mugavustsoonist välja tulemine, natukeseks teisele režiimile lülitumine — umbes nagu raadiokanali vahetamine.

Smolenski kirik – põhivaatamisväärsus

Klõps Smolenski kesklinnast

Rehabilitatsioonikeskuse plaan. Keskus asus Smolenski linna ääres.

Rehabilitatsioonikeskuse kompleks. Esiplaanil maja, kus elasin.

Mida ma seal tegin?

Minu peamisteks ülesanneteks oli ennelõunal tegeleda rehabilitatsioonikeskuse noortega — veeta nendega aega, rääkida juttu, tutvustada Eestit, mängida või meisterdada midagi, ning õhtupoolikul tegeleda mängutoas väiksemate lastega, kes olid keskusesse tulnud koos emadega. Neil kõigil oli oma rehabilitatsiooniplaan: treeningud, võimlemised, arstilkäigud, logopeedid jne. Mina pakkusin neile seltsi nö vaba aja tegevuste juures. Üldiselt olid “patsiendid” seal pikemaajaliselt — mõnest nädalast mõne aastani, aga samas tehti ka nädalalõpu projekte. Näiteks abistasin ühel nädalavahetusel paariinimeselist gruppi, kes tulid õppima, kuidas iseseisvalt hakkama saada — näiteks, kuidas telekat käima panna, kuidas süüa teha, kuidas ust lukku keerata jne. Keskuse kõige vanemateks patsientideks olid 18–30 aastased. Mina elasin nendega samas majas ja puutusin nendega igapäevaselt kokku, sealhulgas käisime nende programmi raames üsna palju näitustel, kontserditel jms üritustel, kuid otseselt mul nendega seoses ülesandeid ei olnud. Tööks on seda kõike muidugi raske nimetada — abistasin, kus võimalik, kuid pigem olin lihtsalt nö olemas ja kirgastasin-rikastasin oma kohaloluga nende maailmapilti. Loodan, et sellest piisas, kuigi, mis seal salata, oleksin tahtnud end natuke rohkem vajalikuna tunda. Ilmselt see on koht, kus võiksin tulevastele vabatahtlikele soovitada, et ärge põdege selle pärast — olete täpselt nii vajalikud kui vaja ja nii ongi.

“Ferrari tuunimise tund”

Taustal väiksemate laste mängunurk

Mis oli suurimaks väljakutseks?

Väljakutseks olid just sellised väiksed asjad, mida tegelikult on üsna raske seletada ja mis alles kokkupannes moodustavad väljakutse. Alguses pakkus päris pikalt ärevust juba näiteks viisa paberite ajamine. See võttis ikka omajagu energiat ja tegi pikalt rahutuks. Minekupäeva hommikul ei olnud ma veel kindel, et õhtuks oma viisa üldse kätte saan. Aga sain.

Kohe läks ka mu vene keele oskuse testimiseks — ainult minu poolametlik mentor rääkis inglise keeles, ülejäänu toimus kõik vene keeles alates Tallinnas Moskva rongile istumisest kuni tagasi Tallinnasse saabumiseni. See oligi mu eesmärk — ikka julgelt vene keelt purssida. Kahjuks ma ei jõudnud selle lühikese ajaga väga palju uut õppida, aga vähemalt sain soravamalt oma senised teadmised ritta. Ei mäleta ühtki korda, kus oleksin hätta jäänud, aga ma olen muidugi ka väga loominguline ses osas. Stiilinäiteks siis nii palju, et kui ma ei teadnud kuidas öelda kolme kuu pärast, siis ütlesin “meesjats, meesjats, meesjats” ja viipasin samal ajal käega justkui tulevikku edasi. Muhahaaa. Ainuke segaduses pilk tuli mu poole siis, kui ütlesin ühele tädile lahkudes “do vtsera” ehk eilseni, aga õnneks ma tabasin sekundiga ära, et vale sõna tuli ja “do savtra” peale sain ikkagi selle segaduspilgu enda pealt maha.

Kõige raskem oli kohaneda toidukultuuriga. Ma ise olin muidugi nõus, et söön kohapealses sööklas, aga see osutus päris keeruliseks. Ausalt, ma söön pm kõike peale kookose, aga ma siiski eeldan, et toidul on ka mingi kvaliteet. Kogu austuses toidu vastu, ma üritasin esimesel nädalal süüa nii palju ja viisakalt kui võimalik, aga teisel nädalal tegid need kapsalademed, jahukotletid, 5cm paksused saiaviilud, keemiajoogid ja muud arusaamatu konsistentsiga söögilaadsed tooted lihtsalt kurvaks. Saan aru, kui nende kultuuri on mingisugune lambitee lürpimine sisse nö ehitatud, aga nad ei oska isegi ette kujutada, et tee võiks olla taimedest ja meega. See oli see, mis mind ikkagi vähemalt kolm korda päevas mõttesse vajutas. Muide, viimasel päeval otsustasin meie maja omadele makaronisalatit teha ja see oligi mu parim toiduelamus Venemaal. Teiste jaoks oli see ka imekombel täiesti fenomenaalne, eriti see, et panin salati sisse õuna.

Sööklatoidule toetuseks üritasin siis ise puu- ja juurvilja retkedel käia. Putka keskuse lähedal.

Tunnen, et peaks ära mainima ka selle, et ma ei ole selline easygoing hüperaktiiv-positiivne jänks. Pigem otsin tihtipeale, vist paratamatult, igas asjas mingit sisu ja sügavust ning uute kogemuste mõtestamine ja keskkonnaga harjumine on seega minu pikemate väliskogemuste algused alati parajateks pähkliteks muutnud. Seekord oli mul parasjagu ka paar isiklikku ja väga olulist teemat seedimisel, seega see kõik kokku oli tegelikult üsna maksimaizd tšällendš. Uhh, aga ma tegin selle ikkagi ära!

Mis mulle eriti meeldis?

RONGISÕIT ja INIMESED! Kui bussid olid ikka väga logud ja värisevad ning tõesti sellised võimalik-vaid-venemaal-stiilis, et teevad juba hoo pealt uksi lahti, siis rongid olid ägedad. Rongisõit on ikka Venemaa klassika, et mitte öelda romantika! Seega, minek ja tulek olid mu lemmikosadeks, hahahaa. Õhtul lähed rongi ja hommikuks oled kohal — terve öö mõnusat loksumist garanteeritud. Kui osta koht kupees, siis on voodi täitsa hea, süüa tuuakse samuti ja hambapesuks on rätik koos hambaharja ja -pastaga valmis pandud, sinistest sussidest, millega rongis ringi sahistada, rääkimata — nii et minu meelest võiks seda lausa liikuvaks hotelliks kutsuda. “Tehnilisest” poolest nii palju, et Moskva rongi info on olemas GoRail lehel ja sealt leiab ka viite Venemaa Raudtee lehele, mis on täiesti usaldusväärne sait ja nõks paremate hindadegagi — juhuks kui keegi varsti trippima tahaks minna. Ahjaa, vaatamata üsna kreisile liiklusele julgen Moskvas Uberit soovitada — asjalikum kui mu eelviimatine (eelviimane+viimati=eelviimatine, eks!) Taxify kogemus Tallinnas.

Kohaliku bussipargi ühed esinduslikumad isendid

Käistsi kirjutatud sõiduplaan bussipeatuses

Tallinn-Moskva rongi neljane kupee

Susside ja hambaharja komplekt rongis

Moskva Smolensk rong, platskaart vagun, ise olen teki all lebos.

Inimestest aga nii palju, et kui miski tagasihoidlikkus minu sees ei lubanud mul esialgu kohe avaneda (rongis sain küll võhivõõrastega parasjagu seltsitud, aga kohapeal oli alguses kuidagi imelik — ei osanud üldse olla), siis mingil hetkel taipasin, et olen omaks võetud. Lapsed tulid mind koridori peal nähes kallistama või üritasid kuskilt eemalt midagi ingliskeelset, hiljem ka eestikeelset, hüüda. Suuremad, need kellega samas majas elasin, hakkasid ise tahtma maailma asjadest rääkida ja tulid vahel meie tuppa voodi peale istuma. See oli eriti armas. Kingitusi hakkasin ka saama! Kaks poissi tegelesid joonistamisega ja sain mõlemalt omale nende hinnalisi teoseid mälestuseks kaasa. Lisaks oli üks minu toakaaslastest tõeline päikesekiir ja naerusähvatus. Ta tahtis koguaeg minu tähelepanu ning vaatamata sellele, kas ma olin parasjagu teda kuulamas või mitte, ta ainult rääkis ja naeris. Tema jutustamised ei olnud just kuigi loogilised ja ma ju tean, et tema arusaam elust oli hoopis teine, aga ometi ma tundsin, et olen tema jaoks tähtis. Seega usun, et olin vähemalt ühe inimese jaoks seal vajalik ja oluline ning see teeb seest soojaks küll.

Toakaaslane ja külalised teisest toast. Foto on tehtud minu voodist.

Poiss, kes joonistab päris südameid

Hindan väga seda rehabilitatsioonikeskust ja selle võimalusi parandada nii vaimse kui füüsilise puudega laste ja noorte, aga seeläbi ka nende lähedaste elukvaliteeti. Kui ma oleksin miljonär, siis see oleks koht, kuhu tahaksin “investeerida”. Aitäh EstYES organisatsioonile, mille kaudu sain ses projektis osaleda, ning suurimad tänud ja imetlused Venemaa-poolsele põhikoordinaatorile Irinale ja minu poolametlikule supermentorile Eljale, kes saadab mulle siiamaani armsaid sõnumeid.

Aitäh! Thank you!

 

Advertisements

Posted on 30. jaan. 2019, in Sihtkohad, Venemaa and tagged , , , , , , , , , , , , , , . Bookmark the permalink. 2 kommentaari.

  1. Nii lahe, et sellises projektis käisid. Ja nii-nii tore ja nauditav on lugeda Sinu blogi postitust. Kirjutad läbimõeldult, sisukalt ja vägagi kohase krutski ja toredusega. Ütleksin kohe aitäh, et selle niimoodi kirjutasid ja et mul oli võimalus seda just praegu ja just siin lugeda. :) :) :)
    (Olen ise ka EstYES-iga praegu EVS-il (Türgis).)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

elust......ja seiklustest!

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Igal pool ja mujal...

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

SPA AND WELLNESS MANAGEMENT

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Valid turismi, saad töö, puhkuse ja hobi!

Tartu Kutsehariduskeskuse turismiosakonna blogi

estoniancupoftea

- tassike Eestit -

Reisimuljeid

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

meie seiklused Hiinas

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

DagnEspaña

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Wandering Desk

Travel, productivity and general mucking about

From Tartu with Love.

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Nomadic Matt's Travel Site

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Adventurous Kate

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

A Luxury Travel Blog

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

SEIKLEJATE VENNASKOND

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Minu Tšehhi | My Czech

To get yourself a new life you've got to give the other one away

Blogilogi

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Welcome to my Narnia

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Wayfaring Student

Travel, Write, Live

Minu hetked ...

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Kuidas elad Sardiinia?

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Poolaastak Poolas

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Pura vida in Costa Rica

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

I, Lesotho

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Vabatahtlikuna Hispaanias

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Silvia Volmar

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Meie reisijutud

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

MaryG the Knitter

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Estravel

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Taisto Reisid blogi

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

%d bloggers like this: