Arhiiv
Carinthia Reiseniga Šveitsis
Mul on jäänud juba hulganisti reise kirjutamata (Rumeenia, Island, Malta, Norra, Iirimaa jne), sest tahaks nagu põhjalikult ja korralikult kirjutada ning selleks eraldi aja võtta… kuid siis tulevad uued kiired-põnevad asjad peale. Agaaa, nii kuratlikult lahe on ikka oma reisidest ja tegemistest tagant järgi lugeda. Sel reisil otsustasin iga päev mõned oma lemmikhetked kirja panna ja olin juba peaaegu postitamise lainel, aga deem, ikkagi on juunist-juulist ootamatult septembri lõpp saanud.
Armastan endiselt bussireise ja järjekordne suvine bussikas — Šveits Carinthia Reiseniga — sai traditsiooniliselt ettevõetud koos vanaemaga. Vanaema ütles, et kindlustusbüroos ehmatas konsultant täitsa ära, et kas tõesti nii vanad inimesed ka reisivad. Teenindaja olevat vanaemale püüdnud midagi täpsustada ja vanaema ütles, et “ma tean küll seda, reisin tihti”, aga too olevat ikka hämmelduses olnud. Kui ta vaid teaks, kui palju kõrgeid, sügavaid, kõikuvaid, palavaid jms kohti on mu 81. aastane vanaema minuga koos läbi käinud.
Aga mis maa see Šveitsimaa siis on? Kõigepealt muidugi selline maa, mille nime kirjutades peab koguaeg mingit kahtlast klahvikombinatsiooni all hoidma. See on maa, kus arstiabi on erasektoris. Maa, kus hinnad on kõrged, aga tagasi Eestisse tulles tundub see-eest kõik nii odav. Maa, kus WC-d maksavad 1–2 franki ning on äärmiselt puhtad, korralikud ja varustatud tädidega, kes juhatavad sind kabiini ja lasevad õhuvärskendajat. See on maa, kus meeste tualett on odavam kui naiste oma. Šveits on maa, mille kupüürid on väga ilusad ja müntidest on neil selline põnev ühik nagu 1/2 frank, mis on siis pm 50 senti. Šveits tundub olevat peresõbralik maa — paljudes kohtades on mõeldud sellele, et lastel igav ei hakkaks, et nad ikka midagi sööks ja et neid kuskil koledas ja kulunud mähkimisnurgas kantseldama ei peaks. See on ka maa, kus mängitakse Hornussenit. Haha, guugeldage ise, mida selline kummalise nimega mäng endast kujutab. Ja see on maa, kus korteri üürilepingutes on kiire dušš peale kella 22 keelatud. Õnneks vannis käimine mitte — nii ma ei suudaks, sest minu jaoks kõige magusam vanniskäimise aeg alles kuskil 00–01 paiku algab. Jehh, selline äge see Šveits on. Kohe nõks lähemalt.
R 29.06.2018: Eesti-Läti-Leedu-Poola ehk tavapärane kvartett
* Reis algab tavapärase kvarteti riikide läbimisega. Sõidame lumivalge 2014. aasta Scania Higeriga ♥, mille üheks roolikeerajaks on naine. Nii äge, et lausa kadedus tuleb korraks peale.
Busssssss ♥
* Õhtul Poola ööbimispaika saabudes saan järgmise üllatuse osaliseks — hotell on sama, mis 2009. aasta Ungari reisil. See oli üks ägedaima seltskonnaga reise ja minu jaoks tähenduslik, kuna sellelt reisilt ja just sellest hotellist sai alguse üks imeline tutvus ja minu bussireiside kirg. Appi kui tänulik ja õnnelik ma tolle reisi eest olen. Siiamaani.
* Nüüd istun hotelli lobbys ja kuulan, mida inimesed räägivad. Deem, kuidas ma ikka armastan seda poola keelt!
L 30.06.2018: Poola-Tšehhi ehk teine täispikk sõidupäev
* Hommikul kuuleme, et poolakad olla öösel oma traditsioonilist hotellipidu pidanud. Neil on millegipärast üsna popp värk see tubades pidutsemine, aga mul õnneks täitsa suva — ma magasin. Varasemalt on ilmselt meie toas samuti mingi ülemeelik pidu olnud, sest uks oli väljast selline kahtlane, natuke mõlkis.
* Muidu on tavaline sõidupäev. Ei oskagi muud öelda, kui et grupp on nii kahtlaselt vaikne ja tagasihoidlik, aga see-eest muss röögib koguaeg. Õhtupausi teeme ühes suures kaubanduskeskuses, kus toidupoes on mingi 5+ suurt riiulivahet erinevate juustude jaoks. Mis siis veel juustumaal Šveitsis saama hakkab?
* Tšehhis on hotelliks Ibis. Täitsa mõnus. Laadija ei tule stepslist koos seinaga välja, duši all mahub isegi liigutama ja voodeid pole ühes toas 3tk üle nagu eelmise majutuskoha puhul. Ibisel on vahel lahedaid üllatusi ka varuks — kui õigesti mäletan, siis kuskil Budapestis olla Ibises võimalik näiteks jalgrattaga endale smuutit vändata. Kui awesome!
Ibis Plzen
Bussireisija unistus, et mõnelgi hommikul saaks selle uksele riputada
P 01.07.2018: Tšehhi-Saksamaa-Šveits ehk kas Sina oled söönud pannkoogisuppi?
* Läbime Saksamaa seakoodi ja hapukapsa põllud (see on oma nali, kuulsime giidi veits valesti :D) ning õhtuks jõuame Šveitsi. Alustame maaga tutvumist rahvuslikul õhtusöögil, kus pakuti eelroaks pannkoogiribadega suppi. Oli täitsa hea, aga ma ise ei raiskaks pannkooke supi sisse. Ja no sokimaitselist juustu ma ka ei teeks. Vaatab, kuidas ma mittegurmeejuustusööjana selle reisi juustu osad üle elan.
See pannkoogisupp
* Ööbima sõidame Prantsusmaale nagu paljud kohalikudki — tööl käivad Šveitsis, aga kodu mängivad Prantsusmaal, kus elamiskulud on väiksemad. Reisi jooksul ongi plaanis üsna palju Prantsusmaa-Šveitsi-Saksamaa vahel siiberdada, sest nad on seal kõik kompotis koos ja jäävad aeg-ajalt üksteisele tee peal ette.
* Üks põnev fakt ka tänasest: Šveitsis valitakse president vaid üheks aastaks ning ametiaeg algab 1. jaanuaril.
E 02.07.2018: Reini juga ja Zürich ehk joodava järvevee äärest suitsuhaisu sisse
* Reini juga on tõesti väga lahe. Võib-olla sellepärast, et mul polnud sellele mingeid ootusi. Arvasin küll, et see on kõrgem, aga tuli välja, et kõigest 23 m ja hoopis laiupidi suurem — paksuks söönud end — 150 m lai. Siiski on see võimsate ja megailusate vahupallide ning helesinise veega! No arvata võib, et kui 1200 tonni vett ühes sekundis sealt alla vuhiseb, siis mingi mage värk see ei ole. Helesinisusega on sama teema — seegi pole nalja pärast, tegemist on lihtsalt ülipuhta veega, mis kõlbab isegi joomiseks nagu ka paljude teiste jõgede ja järvede vesi Šveitsis. Päriselt! Ostan paar purki kaasa ka seda imelist vett. Ahjaa, kes peaks mingi muu transpordi kui bussiga liikuma, siis päris põnev on see, et rongipeatus on pm otse joa kõrval. Nii random-lahe lihtsalt.
Vaatasime Reini juga nii alt, sõites paadiga peaaegu vahumerre sisse, kui ülevalt — platvormilt
Joale saab olla ülilähedal ja see on üsna turvaline, sest vool on koguaeg samasugune
* Zürich on osade uuringute kohaselt maailma kõige kallim linn. Õnneks see ei ole minu maitsele. Kuidagi hallim ja oluliselt suitsuhaisusem kui oleksin oodanud. Pärast pikka-väsitavat jalutuskäiku teeb vanaema mulle pargipingil kiire jalamassaaži. Milline luksus ja milline vanaema, eks!? Kaks tädikest näevad seda bussiaknast, näitavad püstiseid pöidlaid — lehvitame neile rõõmsalt vastu, nende emotsioonid ei lähe meelest, nii muhe situatsioon oli ja hoopis see on see, mis Zürichi külastusest meelde jääb.
Minu isiklik kaasaskantav massaažisalong nimega “Vanaema”
Totaalne lemmik fassaad Zürichi tänavatelt
T 03.07.2018: Mittelland ja Bern
* Kui Prantsusmaa president olla kunagi kurtnud, et riiki, kus on 246 juustusorti on keerukas valitseda, siis Šveitsis on neid umbes 450. Kuigi number üks juustuks on Šveitsis mozzarella, siis juustude kuningaks peetakse ikkagi Emmentali. See on juust, mida põhimõtteliselt unustati patenteerida ja seetõttu leidub isegi Türgi Emmentali, aga päris õige Emmental tuleb ikkagi Šveitsist Emme orust (siinkohal tervitan oma kallist emmet ja üldse Eesti rahvast :D). Täna käimegi Mittellandi regioonis tutvumas Emmentali juustu tootmisega ning saame teada, kuidas ikkagi juustud augu sisse saavad. Ptüi, vastupidi. Väga vägev koht ja giid on. Ma ei oska siin väga fotosid klõpsida ega atmosfääri muljeid kirja panna, aga tõesti, no põnev on. Juustufondüü lõunasöögil jään ka kenasti ellu.
Juustufarm asus maalilises kohas ja NB! armsa kondiitriäri kõrval
Juustutootmise saal
Väike killuke pakutavast juustusortimendist
* Pealelõunal käime ringi pealinnas Bernis, mis taaskord on minu jaoks pisut liiga hall ja suitsuhaisune, kuid õhtupoolikuga jään väga rahule ja linnast ära sõites tekib isegi väike kahetsus, et ei saanud Aare jõe äärsetest ujumis- ja leboretkedest osa võtta.
Üks tsiisäs santa maria magdaleena kirikutest Bernis
* Vahetame oma Prantsusmaa hotelli Šveitsi oma vastu välja ning sõites Genfi poole hakkavad avanema üha imelisemad vaated. Möödume Genfi järvest. No deem, see on iluuus! Süda jääb kohe niiii rahule, et sellised vaated ka ikka siia reisi sisse kuuluvad. Nüüd ma tean, et järgmised päevad siin tulevad eriti mõnusad ja vähem hallid.
K 04.07.2018: Genf ja Lausanne
* Hommikusöök armsa mägilinnakese hotellis kujuneb kummaliseks. 50 inimese peale on mõeldud 5 saiakest, kohvi tehakse kannu tilgakaupa, võid-moosi peab määrima lusikaga, taldrikuid ja eriti mitte ka tasse ei ole. Fun french style in Switzerland! Ainult “si, si” ja mitte midagi nad tegelikult aru ei saa. Swenglishist, mis on siis põhimõtteliselt Šveitsi inglise keel, on asi ikka väga kaugel.
* Genf on seni külastatud Šveitsi linnadest mu lemmik, just seetõttu, et ta nii imelise järve kaldal asub. See on see koht, kuhu tahaks tagasi tulla järve äärde patseerima.
Genfi lillekell
Genf
Genf. Pildist välja paremale jääb ka kuulus Euroopa kõrgeima veesambaga purskkaev.
* Lõunapaiku lähme veine degusteerima. No see on veits kummaline. Toimuv jätab mulje, et sõbrad ostsid naljahoos supermarketist paar kasti kraami ja jaotasid selle paberilt lugedes rahvale laiale. Ilmselt on nende turismitootearendus lihtsalt natuke pooleli veel. Aga ega ma pole ka mingi asjatundja. Veiniga on mul nii nagu ütles Andres Tabun ühes Ugala tükis eritiiiii meedejäävat tegelaskuju kehastades, et “Ei maitsee!” Koht ise on piltilusa viljapõllu ääres.
See näeb ju päriselt ka välja nagu paradiis, kas pole!?
* Asjalood langevad nii kokku, et õhtune Lausanne on üsna lamp. Kõige põnevam fakt Lausanne´ist on see, et ühe kiriku kellatornis on öösiti kella 22–02 vahel mingi vaht, kes lööb kella ja hõikab siis linna peale midagi sellist, et “kell on 1, kõik on vaikne, kõik on korras”. Päris imelikult lahe.
Vaade linnale oli muidugi megalahens.
N 05.07.2018: Chillon ja Luzern
* Hommik algab küll kõigest ühe crossaint’iga, aga megamõnusalt — Chilloni loss iseenesest ei ole midagi uut kui kuskil kindlustes käidud on, agaaa see asub Genfi järve kaldal ja on seepärast mega-awesome. Pealegi on neil viimase peal suveniiripood, kus saan ühe vägeva Šveitsi-teemalise koomiks-raamatu omanikuks. Mis siin salata, tuju läheb ikka paremaks kui midagi head oled kätte saanud.
Chilloni lossi imeline ümbrus
* Luzern on justkui kõige Šveitsim Šveits, sest asub kesk-Šveitsis ja pole ei saksast ega prantsusest niivõrd palju mõjutatud kui piiriäärsed piirkonnad. Loobume seekord giidituurist ja tšillime omaette, mis on ikka palju mõnusam. Kõigepealt põgeneme läbi paduvihma mõnusasse kohvikusse, siis teeme ära oma suurimad suveniiriostud, külastame šokolaadipoodi ja põikame sisse ka muudesse ostukohtadesse, kus võrreldes teiste linnadega on oluliselt taskukohasemad hinnad. Lõpuks tuleb isegi puhkuse tunne peale. :P Eriti mõnus on õhtune laevatripp Luzerni järvel. Luzern saab minult kindlasti 10 punkti kätte!
Siis kui vihma sajab, aga ikkagi on niiii ilus
Laevasõit Luzerni järvel — laevaks oli 49-meetrine 2012. aasta panorama-yacht Saphire
Reisi bestest bestest hetk ja foto
* Mmmmuide, šokolaadist ei olegi ma veel rääkinud kuigi Šveits on täitsa kõva šokolaadimaa. Sealt ägedast raamatust, mis ma Chilloni lossist ostsin, sain teada, et šokolaadi müüdi kunagi apteekides kalli rohuna. Hahaa, tuleb meelde, kuidas ma aastaid tagasi Inglismaal lapsehoidjana pikalt mingis meeletus šokolaadiisus vaevlesin ja tihtipeale laste ees šokolaadi sõin. Nad küsisid, et mis see on ja miks ma nii palju seda söön. Ma vastasin, et see on rohi. Ja nagu nüüd välja tuleb, siis väga mööda ei pannudki. :D Märkimisväärne on ka see, et just šveitslased olid esimesed, kes lisasid šokolaadile suhkru, piima ja pähklid. Seda küll mitte maitse pärast, vaid selleks, et kallite kakaoubade pealt kokku hoida, aga vaat siis, kuhu šokolaadiparadiisi sellega välja jõuti.
* Šveitsist ei saa tagasi tulla ka ilma ühegi Victorinoxita, olgu see siis päris või miks mitte šokolaadist. Kuulsad Šveitsi armee noad peame ikka oma kõige tähtsamatele tooma. Õrnem sugupoolgi ei jää Šveitsi kvaliteettootest ilma, Victorinox teeb nüüd ka kurgikoorijaid. :D Kes tahaks öelda, et nuga ei kingita, siis maiääss. Satume uuesti sama keti poodi ja saame seal noale ka nime peale graveerida. Müüa on seal muidugi eriti “pro”. Vanaema käest küsib ta, et kas too tahab nuga proovida ka viidates siis kas millelegi kuritegelikule või muule ulakusele. Meie ees olevalt India kliendilt küsib ta aga, et kas too sõidab Ferrariga (kas võtmekimp või miskit viitas sellele). Mees vastab, et jah. Ja siis müüja ütleb “Ouh yes, we like rich clients” ja naerab. Norm. Meenuvad Malta teenindajate “naljad”. :D
R 06.07.2018: Rigi mägi, Saksamaa-Tšehhi
* Hommik algab mägiselt ja uduuuselt. Käime ära Rigi mäel. Tõepoolest, käime ära. Sest midagi näha seal 1748 m kõrgusel kõige ilusamaks peetavate Kesk-Šveitsi vaadetega mäel pole. Passipilti saab ainult teha, sest taust on täiesti valge. Aga mis seal ikka, täiskasvanud inimesel lihtsalt pole põhjendatud õigust ilma peale pahane olla. Tegemist on siiski väga värskendava käiguga, sest lisaks udule hakkab korralikult sadama ka. Siit saab muidugi hea idee tulevaseks reisiks, sest Luzerni ja Rigi mäe vahel on olemas laevaühendus (tunnike sõitu). Maaliline Luzern ja siis äge Rigi veel otsa — see võiks täitsa mõnus plaan olla. Muide, siit koorub välja üks paljudest põhjustest, miks mulle bussireisid meeldivad — näed palju kohti ära ja saad kiiresti välja valida, millised kohad Sulle meeldivad ning siis juba iseseisvalt või pikemalt see sihtmärk ette võtta.
Udus Rigi Kulm 1748 m
* Poolest päevast alustame koduteed! Nüüd liigume iga hetkega aina lähemale kodule. Maanteed ja maanteed ja maanteed. Üle-koridori naabrid juba loevad kilomeetreid ja minuteid eriti kannatamatult. Üldiselt olen osanud nautida ka sõidu viimaseid päevi, aga seekord ootan minagi pikisilmi kojujõudmist. Seal on lihtsalt midagi nii põnevat ootel. Aga siiski, tänaõhtune Saksamaa on väga kaunis. Pikad sihvakad tuulegeneraatorid pakatamas roosade mannavahuste pilvede ja siksakiliste aasade vahel energiast. Jeeesh, see on see bussireisi võlu, et saad lihtsalt nautida akna taga toimuvat ja midagi tegema ei pea. Ometi oled selle imelisuse sees kuskile teel.
L 07.07.2018: Tšehhi-Poola
* Täna tuleb reisi viimane öö. Poolas saame toa nr 225. See on väga mõnus number. Poolas õppides oli see ühikas mu toa numbriks. Seal olles pidime valvurionudelt mitu korda päevas võtit küsima ja twa-twa-pintš on mul elu lõpuni meeles. See hotell on päris põnev — selline vana ja suvaline, aga samas mugav. Meil on erinevad voodid, või ei teagi kuidas neid nimetada, need oleks nagu voodite ja diivanite osadest kuidagi kokku klopsitud, madratsid aastast 60, iseloomu siin toas igal juhul on. Kui hotellidest veel rääkida, siis Tšehhi Ibis oli siiski lemmik. See on hea kui ikka hommikul päris süüa saad ja ka duširuumi kenasti ära mahud ning kõik funkab.
Siis kui vanaema arvas, et võks bensukalõunal supiga huuli värvida
P 08.07.2018: Poola-Leedu-Läti
* Jah, viimane reisipäev on käes. Tänane kohvri bussi pagasisesse andmine on kurvem kui teised, sest õhtul tuleb see lõplikult välja võtta ning uut hommikuse väljasõidu ja hommikusöögiaega kokku ei lepitagi. Saame päris varakult teele, keset Poola liine tundub, et oleme päris hea tempoga tulnud, aga Eestisse tagasi jõuame ikkagi siis kui bensukapeatuste aastane limiit-taluvuspiir on täis saamas ja kannatus juba katkemas, et kaua veel. Loetlen sõnumitega oma vastutulijale viimaseid teemärke nagu Lottemaa, Kaubamajakas, Selver ja nii see buss Pärnu hotelli ette tagasi jõuabki. Sinna kust 10 päeva ja 6400 km tagasi teekonda alustasime. Hüvastijätt on mõnuuus ja rõõmus. See vaikne ja tagasihoidlik, aga õnneks ka virisemisbakterisse nakatumata grupp sai ikkagi armsaks. Need viimased lehvitused, kiired kallistused ja naeratavad suud tekkisid nii äkki ja üllatuslikult, aga see on hea tunne! Nagu ikka, kui miski hea hakkab lõppema, siis alles saad aru, kui hea see ikka tegelikult oli. ♥♥♥
Scania — lemmik aastast “siis kui käisin lasteaias”. Sinuga oli super!
Mida teha, et kohver bussi pagasiruumist ikka ja alati sinuni jõuaks?
Mida teha kui kott läheb bussi pagasiruumis vahetusse? Mida teha, et seda vältida?
Minu pisikesi nõuandeid saab lugeda siit:
http://www.ohtuleht.ee/680641/kott-laks-vahetusse-enamasti-saab-selle-uhe-paevaga-ka-tagasi
Kõige olulisem on oma kott ilusti ära märgistada. Nii tunned oma koti ära ise ja ka võõras saab aru, et tegemist ei ole tema kotiga.
Soovitusi Poolas reisimiseks
Eelmises postituses andsin viis soovitust, mida võiks Poolas külastada, et sellest riigist aimu saada. Nüüd aga jagan mõned üldisemad lisasoovitused transpordi, majutuse, toitlustuse, tasuta giidituuride ja muu meelelahutuse kohta.
Transport
Poola teede olukord on ülimegahelikiirusel paranemas, nii et ma usun, et autoreis Poola võiks tore olla küll. Kiiresti saab aga Poola lennukiga, odavalt bussiga. Ecolinesi ja LuxExpressi Tallinn-Varssavi pilet on 35 eurot, mille eest pakutakse keskmiselt 16 tundi puhast sõidurõõmu. Ümberistumine toimub vastavalt kas Riias või Vilniuses.
Bussiistme seljatoelt näitab ekraan, kus kaugel omadega oled. SimpleExpress. Foto: Turismifännklubi
Poolasiseselt on bussi- ja rongiühendus linnade vahel üsna hea. Poola odavaim, kuid julgen öelda, et tegelikult ka üks kvaliteetsemaid bussifirmasid on www.polskibus.com. Eelkõige pakuvad nad head ühendust suuremate Poola linnade vahel, aga võivad soodsalt viia ka Berliini, Prahasse, Viini, Bratislavasse ja Vilniusesse. Nad ei tee vahet täiskasvanul ja õpilasel/üliõpilasel, kuid see-eest pakuvad pikalt ette ostes ülimegasoodsaid hindu (isegi mõneeuroseid). Aga tavahinnad on neil muidugi ka asjalikud. Pealegi on neil uued keskkonnasõbralikud bussid, wifi ja kõige puhtamad WC-d ilma naljata. Pikematel sõitudel pakuvad nad ka tasuta jooke ja näkse, kusjuures isegi jäätist.
PolskiBus´i bussid ei jää märkamata — need on nii seest kui väljast punased. Foto: Turismifännklubi
Kuskilt on mulle kõrvu jäänud, et poolakad on rongimeelne rahvas. Ma usun, et ongi, sest ronge on Poolas väga palju. Seda mitte ainult arvuliselt, vaid arvestades nende erinevaid tüüpe ja ka väljanägemisi. Rahvusvahelised liinid, pikamaarongid, keskmiste distantside ja lühemate distantside rongid, regionaalsed liinid — neil on omakorda erinevad sõidukiirused ja mugavusklassid. Olenevalt rongidest ja liinidest saab tihtipeale valida, kas istuda paarisistmetel nagu bussis, kaheksases/kuueses kupees või lesida hoopis mõnes voodiga kambris. Kusjuures, sama liini mingisugune imepisike vahe võib pileti hinda poole võrra alandada/tõsta ning ühte laadi rongi teine klass on sarnane nagu teist laadi rongi esimene klass. Igal juhul tuleb enne rongi peale hüppamist selgeks teha, kas/kuidas/millist piletit osta. Osade rongide puhul on kohtade broneerimine vajalik, teiste puhul mitte — seega pilet ei pruugi alati kohta garanteerida. Võib ka juhtuda, et spetsiaalselt sulle mõeldud kohta rongis lihtsalt ei eksisteeri.
Kuhu istuksid Sina kui Sinu piletil oleks koht nr 66? Rongionu ei osanud ka vastata. Foto: Turismifännklubi
Meie esimene rongireis kujunes selliseks, et pidime mitu tundi istuma kaheksakesi kuskil vahekäigus maas, huvitavate nuppudega aparaatide kõrval, pead ja jalad nii koos, et oma poosi muutmiseks pidid kõik teisedki end liigutama. Õnneks oli vagunis üks vaba koht ja seal siis käisime kordamööda põlvi puhkamas. Muide, olukord ei tulenenud meie endi lollusest — käisime rongijaamas spetsiaalselt küsimas, kas peame piletid ette ostma ja meile öeldi, et see ei ole vajalik. Poolas jääb muidugi igal pool kahtluse alla see, et kas üldse saadi aru, mida küsisime. Äkki neile tundus, et ei on turvalisem vastus kui jah.
Väljalõige meie Krakovi reisi videost tõestamaks uudset olukorda.
www.rozklad-pkp.pl/en peaks olema koht, kust saab kõikide rongide kohta otsingut teha. Sealt suunatakse reisijad enamasti www.intercity.pl/en/ lehele, kust minagi oma oste tegin. Kui aga vaguni tüübi, soodustuste jms valimine segadust peaks valmistama, siis kõige kindlam on pilet ikkagi rongijaamast koha pealt osta. Igal juhul tuleb meeles pidada, et soodustused on üldjuhul mõeldud vaid poolakatele endile. Näiteks saab üliõpilase soodustust ainult siis, kui sul on kehtiv Poola üliõpilase kaart, rahvusvahelisi üliõpilaskaarte nad ei tunnusta. Seda juhtub ka mujal kui ainult rongis. Meil oli muidugi uhke tunne siis Poola üliõpilaspilet letti visata, aga turistide mõttes on neil üsna ebasõbralik süsteem. Nii et mõningaid sekeldusi võib tulla, aga küll te lõpuks ka sellisesse toredasse seisusesse jõuate:
Kiire ja mugav rongisõit ilusate inimestega. Kuuekohaline kupee. Foto: Victor Martin vist
Majutus
Olen vist siin kord juba lootust avaldanud, et Poola “väka-väka” majutuse ajastu on mööda saamas ning prussakate, ligalinade ja rõveduššide asemele pakutakse aina viisakamaid variante. Lisaks poola majutusasutuste tõusvale kvaliteedile on kiitmist väärt ka hinnad. Kuna mina sattusin Poolas ainult suurepäraste hostelite otsa, siis julgen soojalt neid soovitada. Eriti Krakovis! Samas, kui olete ammu ihaldanud ühte korralikku hotelli rikkaliku hommikusöögi ja väikse mullivanniga, siis just Poola on õige koht luksuslikuma majutuse valimiseks, sest hinnad on seal palju rahakotisõbralikumad.
Neljatärnihotell Filmar Torunis, 30 € öö/in. Foto: Turismifännklubi
Greg and Tom Beerhouse Hostel Krakovis, 15 € öö/in. Foto: Turismifännklubi
Toitlustus
Muidugi on Poolas lubatud ise süüa teha, aga soovitan soojalt ka väljas söömas käia. Nii Poola toidud kui toidukohad on põnevad ning hinnad väga mõistlikud. Ükskord käisime kaheksakesi söömas, aga selle söömingu arve oleks sobinud esitada ka kahele inimesele. Minu postitus: Poola köögi maitseelamused
See on see söömaaeg, mille eest maksime hämmastaval vähe. Foto: Turismifännklubi
Tasuta giidituurid
Poolas tegutseb kõige lahedam tasuta giidituuride ühendus freewalkingtour.com. Praegu toimetavad nad Varssavis, Krakovis ja Wroclavis pakkudes mitmesuguseid eriteemalisi linna tutvustamise tuure, peamiselt inglise või hispaania keeles. See on vabatahtlikkusel põhinev organisatsioon — giidid teevad oma tööd vabatahtlikult (palgata), kuid on siiski vapustavalt head (tihtipeale paremadki kui palgatööd tegevad giidid), ning tuuril osalejad võivad jätta organisatsioonile täpselt nii palju raha kui nad heaks arvavad, aga see ei ole kohustuslik. Tean, et selline tuuritamine on üha rohkem levima hakanud, aga ma ei ole varasemalt selliste ühendustega kokku puutunud. Igal juhul olin ma nende tuuridest ja giididest väga vaimustunud ning soovitan kindlasti neil osaleda.
Viimasel tuuril, kus ma Varssavis käisin, sain ma veel topeltelamuse osaliseks kui giid minuga pärast tutvumist eesti keeles rääkima hakkas. Ta oli mõned aastad tagasi Tartus õppinud ja nii ta meie keelt pusida oskaski. Samas, ma pidin olema alles teine eestlane, keda ta nendel tuuridel kohtab. Nii et minge ja olge kolmandad, neljandad, viiendad, keda ta kohtab. Kahjuks ma olen ta nime nüüdseks juba unustanud, aga vähemalt on mul pilt olemas.
Meie väljendusrikas giid freewalkingtoursist. Foto: Turismifännklubi
Muu meelelahutus
Meelelahutusest ei peaks Poolas puudu tundma. Eraldi tahaksin mainida kahte asja: jalgrattaid ja ööklubisid. Jalgrattad on saamas aina populaarsemaks linna avastamise vahendiks. Kui vanalinnas on ehk natuke keeruline rattaga liigelda, siis ümberkaudsete alade avastamiseks oleks need ideaalsed. Varssavis näiteks tegutseb Veturilo nn automaatne jalgratta laenutus. Mitmetest üle linna asetsevatest punktidest on võimalik ratas laenutada ja see tagastada hoopis teise punkti. Rattakasutajaks saab registreerida internetis (vist poola telefoninumber pidi olema) või maksta kohapeal kaardiga. Esimesed 20 minutit on tasuta, järgmised 40 minutit on 0,25 € jne.
Kel soovi, võib selle rattaga kasvõi ööklubisse sõita. Miks ma neid soovitan? Sest muusika ja tantsimine võivad mõnikord väga palju energiat juurde anda, või siis noh, tegelikult ka ära võtta. Minul lihtsalt juhtus Poolas olles niimoodi, et need üksikud korrad kui ma kuhugi klubisse või muusse kohta, kus natuke liikuda sai, sattusin, olid kuidagi nii meeldivad. Eestis juhtub alatihti, et keegi koperdab joogiga sülle või vehib hoogsalt küünarnukkidega (võib-olla ma käin mingites nõmedates kohtades, ma ei tea), aga olenemata klubi suurusest ja rahvaarvust, Poolas said kõik kuidagi väga normaalselt liigeldud ja tantsitud. Ja just tantsupõrandal ilmneb tagasihoidlike poolakate tõeline loomus. See on ilmselgelt ehk liiga ennatlik järeldus, aga minu meelest ei lähe poolakad klubisse jooma ja mölutama (molutamine + möllutamine), nagu siin kombeks, vaid tõesti tantsima ja lõbutsema. Minu suurimateks lemmikuteks jäid Gdanski klubid Bunkier (piltidelt tundub see kohati väga kummaline, aga tegelikult on väga vinge) ja Parlament.
Emotsioonid Gdanski klubis Parlament Foto: Turismifännklubi
Sellise lõbusa teemaga lõpetaksingi nii selle postituse kui üldse terve Poola postituste sarja. Mulle aitab küll mõneks ajaks. Nüüd on teie kord Poolat avastada.
Ootamatud kohtumised
See ei olnud plaanipäraselt minu esimese postituse idee, aga tänane päev (nüüd juba tegelikult eilne) lihtsalt sunnib kirjutama justnimelt tänasest päevast. Täna oli nii kummaline päev. Ma usun iga päevaga üha rohkem Universumi poolt saadetavatesse sõnumitesse. Ja muide, skeptikutele mõeldes, mul on täielik vabadus seda teha!
Hommikul ärgates teadsin vaid seda, et pean jõudma 11.45-ks bussijaama, et bussijuhilt vastu võtta üks kaotatud asi. Siinkohal kiidaksin Taisto Liinide lühinumbri infotöötajat, kes bussis kaotatud asja piltlikult öeldes telefoni teel üles leidis ja väga kiirelt ja vastutulelikult tegutses. Taisto maine on minu silmis taas pluss poole peal. Kuigi tee bussijaama oli täna millegipärast pikem kui tavaliselt, jõudsin poest läbi käia, et tänutäheks bussijuhile kommi osta. Õnneks oli bussijuht, kes sõidab minu meelest ühe lahedaima bussiga Taisto bussipargist, väga sõbralik ja vääris seda igati. Minu arusaama kohaselt bussijuhid lausa armastavad sõitmise ajal komme lutsutada.
Et kaotatud asi omanikule toimetada, pidin minema turismiinfokeskusesse (edaspidi TIK). Seal müüdavad huvitavad suveniirid tekitasid muidugi kohe soovi kellelegi välismaale külla minna, et oleks ometi põhjust midagi eestipärast osta, aga see selleks. Et TIKi infokonsultandiga pikemalt vestelda, pidasin paremaks oodata ühe kliendi lahkumist. Otsustasin seda teha õues, päikese käes. Seal päikese käes hakkas minuga rääkima üks Soome bussijuht, 80 riiki külastanud Lauri, ja paarist minutist sai vist isegi paar tundi. Juba TIKi esisele platsile saabudes nägin mitmeid turistibusse, turiste ja bussijuhte, sealhulgas ühte väga kitsastes oludes manööverdavat bussi (suur osa bussijuhtidest on lihtsalt imelised juhid!) — ja see kõik, ma lihtsalt ei oska seletada, paneb mind naeratama ja unistama. Aga ma ei osanud oodata uut bussijuhitutvust. Hauska tutustua! Väga lahe. Punkt.
Varasel õhtupoolikul pakkusin aga ise ühele turistile, kes natuke varem oli muuseumiöö võimaluste kohta küsinud, et kui teda huvitab siis poole tunni pärast hakkab all järve ääres väike tantsupidu. Kultuurist vähegi huvitatud turistidele üldiselt meeldivad kultuuriprogrammid, tantsupidu on ju ideaalne kultuuri tutvustus, nii et mina ja minu kaaslane saime omale ameeriklasest tantsupeo kaaslase, tõenäoliselt sellesama Mary, kellest linna peal juba räägiti. Kusjuures, arvake ära, mis tõi ta üksi nii kaugelt Eestisse — kudumishuvi ja kampsunikonverents. Vaat, millega Eesti lööb. Ja muidugi ei maksa imestada Eesti ja ka maailma väiksust, sest jutu käigus tuli välja, et Mary oli paar tundi varasemalt juhuslikult minu vanematega kohtunud.
Tantsupidu iseenesest oli muidugi väga lahe. Kuidas saakski neist võrratutest rahvatantsijatest, nii väikestest, kes vahepeal armsalt rütmist välja kappavad, kui suurematest, kes professionaalsemalt täppistantsu teevad, mitte vaimustuses olla?
Tänasel päeval said spontaanselt kokku mitmed minu kired — erinevad riigid ja keeled, bussid ja bussijuhid ning isegi rahvatants, mida ma oma blogi tutvustavas tekstis “Kõik saab alguse turismipisikust” nimetasin oma reisikire tekkimise süüdlaseks. Need on MÄRGID, mu võrratu Universum! Aitäh.
turismifännklubi 