Carinthia Reiseniga Šveitsis

Mul on jäänud juba hulganisti reise kirjutamata (Rumeenia, Island, Malta, Norra, Iirimaa jne), sest tahaks nagu põhjalikult ja korralikult kirjutada ning selleks eraldi aja võtta… kuid siis tulevad uued kiired-põnevad asjad peale. Agaaa, nii kuratlikult lahe on ikka oma reisidest ja tegemistest tagant järgi lugeda. Sel reisil otsustasin iga päev mõned oma lemmikhetked kirja panna ja olin juba peaaegu postitamise lainel, aga deem, ikkagi on juunist-juulist ootamatult septembri lõpp saanud.

Armastan endiselt bussireise ja järjekordne suvine bussikas — Šveits Carinthia Reiseniga — sai traditsiooniliselt ettevõetud koos vanaemaga. Vanaema ütles, et kindlustusbüroos ehmatas konsultant täitsa ära, et kas tõesti nii vanad inimesed ka reisivad. Teenindaja olevat vanaemale püüdnud midagi täpsustada ja vanaema ütles, et “ma tean küll seda, reisin tihti”, aga too olevat ikka hämmelduses olnud. Kui ta vaid teaks, kui palju kõrgeid, sügavaid, kõikuvaid, palavaid jms kohti on mu 81. aastane vanaema minuga koos läbi käinud. 

Aga mis maa see Šveitsimaa siis on? Kõigepealt muidugi selline maa, mille nime kirjutades peab koguaeg mingit kahtlast klahvikombinatsiooni all hoidma. See on maa, kus arstiabi on erasektoris. Maa, kus hinnad on kõrged, aga tagasi Eestisse tulles tundub see-eest kõik nii odav. Maa, kus WC-d maksavad 1–2 franki ning on äärmiselt puhtad, korralikud ja varustatud tädidega, kes juhatavad sind kabiini ja lasevad õhuvärskendajat. See on maa, kus meeste tualett on odavam kui naiste oma.  Šveits on maa, mille kupüürid on väga ilusad ja müntidest on neil selline põnev ühik nagu 1/2 frank, mis on siis pm 50 senti. Šveits tundub olevat peresõbralik maa — paljudes kohtades on mõeldud sellele, et lastel igav ei hakkaks, et nad ikka midagi sööks ja et neid kuskil koledas ja kulunud mähkimisnurgas kantseldama ei peaks. See on ka maa, kus mängitakse Hornussenit. Haha, guugeldage ise, mida selline kummalise nimega mäng endast kujutab. Ja see on maa, kus korteri üürilepingutes on kiire dušš peale kella 22 keelatud. Õnneks vannis käimine mitte — nii ma ei suudaks, sest minu jaoks kõige magusam vanniskäimise aeg alles kuskil 00–01 paiku algab. Jehh, selline äge see Šveits on. Kohe nõks lähemalt.

R 29.06.2018: Eesti-Läti-Leedu-Poola ehk tavapärane kvartett

* Reis algab tavapärase kvarteti riikide läbimisega. Sõidame lumivalge 2014. aasta Scania Higeriga ♥, mille üheks roolikeerajaks on naine. Nii äge, et lausa kadedus tuleb korraks peale.

Busssssss ♥

* Õhtul Poola ööbimispaika saabudes saan järgmise üllatuse osaliseks — hotell on sama, mis 2009. aasta Ungari reisil. See oli üks ägedaima seltskonnaga reise ja minu jaoks tähenduslik, kuna sellelt reisilt ja just sellest hotellist sai alguse üks imeline tutvus ja minu bussireiside kirg. Appi kui tänulik ja õnnelik ma tolle reisi eest olen. Siiamaani.

* Nüüd istun hotelli lobbys ja kuulan, mida inimesed räägivad. Deem, kuidas ma ikka armastan seda poola keelt!

L 30.06.2018: Poola-Tšehhi ehk teine täispikk sõidupäev

* Hommikul kuuleme, et poolakad olla öösel oma traditsioonilist hotellipidu pidanud. Neil on millegipärast üsna popp värk see tubades pidutsemine, aga mul õnneks täitsa suva — ma magasin. Varasemalt on ilmselt meie toas samuti mingi ülemeelik pidu olnud, sest uks oli väljast selline kahtlane, natuke mõlkis.

* Muidu on tavaline sõidupäev. Ei oskagi muud öelda, kui et grupp on nii kahtlaselt vaikne ja tagasihoidlik, aga see-eest muss röögib koguaeg. Õhtupausi teeme ühes suures kaubanduskeskuses, kus toidupoes on mingi 5+ suurt riiulivahet erinevate juustude jaoks. Mis siis veel juustumaal Šveitsis saama hakkab?

* Tšehhis on hotelliks Ibis. Täitsa mõnus. Laadija ei tule stepslist koos seinaga välja, duši all mahub isegi liigutama ja voodeid pole ühes toas 3tk üle nagu eelmise majutuskoha puhul. Ibisel on vahel lahedaid üllatusi ka varuks — kui õigesti mäletan, siis kuskil Budapestis olla Ibises võimalik näiteks jalgrattaga endale smuutit vändata. Kui awesome!

Ibis Plzen

Bussireisija unistus, et mõnelgi hommikul saaks selle uksele riputada

P 01.07.2018: Tšehhi-Saksamaa-Šveits ehk kas Sina oled söönud pannkoogisuppi?

* Läbime Saksamaa seakoodi ja hapukapsa põllud (see on oma nali, kuulsime giidi veits valesti :D) ning õhtuks jõuame Šveitsi. Alustame maaga tutvumist rahvuslikul õhtusöögil, kus pakuti eelroaks pannkoogiribadega suppi. Oli täitsa hea, aga ma ise ei raiskaks pannkooke supi sisse. Ja no sokimaitselist juustu ma ka ei teeks. Vaatab, kuidas ma mittegurmeejuustusööjana selle reisi juustu osad üle elan.

See pannkoogisupp

* Ööbima sõidame Prantsusmaale nagu paljud kohalikudki — tööl käivad Šveitsis, aga kodu mängivad Prantsusmaal, kus elamiskulud on väiksemad. Reisi jooksul ongi plaanis üsna palju Prantsusmaa-Šveitsi-Saksamaa vahel siiberdada, sest nad on seal kõik kompotis koos ja jäävad aeg-ajalt üksteisele tee peal ette.

* Üks põnev fakt ka tänasest: Šveitsis valitakse president vaid üheks aastaks ning ametiaeg algab 1. jaanuaril.

E 02.07.2018: Reini juga ja Zürich ehk joodava järvevee äärest suitsuhaisu sisse

* Reini juga on tõesti väga lahe. Võib-olla sellepärast, et mul polnud sellele mingeid ootusi. Arvasin küll, et see on kõrgem, aga tuli välja, et kõigest 23 m ja hoopis laiupidi suurem — paksuks söönud end — 150 m lai. Siiski on see võimsate ja megailusate vahupallide ning helesinise veega! No arvata võib, et kui 1200 tonni vett ühes sekundis sealt alla vuhiseb, siis mingi mage värk see ei ole. Helesinisusega on sama teema — seegi pole nalja pärast, tegemist on lihtsalt ülipuhta veega, mis kõlbab isegi joomiseks nagu ka paljude teiste jõgede ja järvede vesi Šveitsis. Päriselt! Ostan paar purki kaasa ka seda imelist vett. Ahjaa, kes peaks mingi muu transpordi kui bussiga liikuma, siis päris põnev on see, et rongipeatus on pm otse joa kõrval. Nii random-lahe lihtsalt.

Vaatasime Reini juga nii alt, sõites paadiga peaaegu vahumerre sisse, kui ülevalt — platvormilt

Joale saab olla ülilähedal ja see on üsna turvaline, sest vool on koguaeg samasugune

* Zürich on osade uuringute kohaselt maailma kõige kallim linn. Õnneks see ei ole minu maitsele. Kuidagi hallim ja oluliselt suitsuhaisusem kui oleksin oodanud. Pärast pikka-väsitavat jalutuskäiku teeb vanaema mulle pargipingil kiire jalamassaaži. Milline luksus ja milline vanaema, eks!? Kaks tädikest näevad seda bussiaknast, näitavad püstiseid pöidlaid — lehvitame neile rõõmsalt vastu, nende emotsioonid ei lähe meelest, nii muhe situatsioon oli ja hoopis see on see, mis Zürichi külastusest meelde jääb.

Minu isiklik kaasaskantav massaažisalong nimega “Vanaema”

Totaalne lemmik fassaad Zürichi tänavatelt

T 03.07.2018: Mittelland ja Bern

* Kui Prantsusmaa president olla kunagi kurtnud, et riiki, kus on 246 juustusorti on keerukas valitseda, siis Šveitsis on neid umbes 450. Kuigi number üks juustuks on Šveitsis mozzarella, siis juustude kuningaks peetakse ikkagi Emmentali. See on juust, mida põhimõtteliselt unustati patenteerida ja seetõttu leidub isegi Türgi Emmentali, aga päris õige Emmental tuleb ikkagi Šveitsist Emme orust (siinkohal tervitan oma kallist emmet ja üldse Eesti rahvast :D). Täna käimegi Mittellandi regioonis tutvumas Emmentali juustu tootmisega ning saame teada, kuidas ikkagi juustud augu sisse saavad. Ptüi, vastupidi. Väga vägev koht ja giid on. Ma ei oska siin väga fotosid klõpsida ega atmosfääri muljeid kirja panna, aga tõesti, no põnev on. Juustufondüü lõunasöögil jään ka kenasti ellu.

Juustufarm asus maalilises kohas ja NB! armsa kondiitriäri kõrval

Juustutootmise saal

Väike killuke pakutavast juustusortimendist

* Pealelõunal käime ringi pealinnas Bernis, mis taaskord on minu jaoks pisut liiga hall ja suitsuhaisune, kuid õhtupoolikuga jään väga rahule ja linnast ära sõites tekib isegi väike kahetsus, et ei saanud Aare jõe äärsetest ujumis- ja leboretkedest osa võtta.

Üks tsiisäs santa maria magdaleena kirikutest Bernis

* Vahetame oma Prantsusmaa hotelli Šveitsi oma vastu välja ning sõites Genfi poole hakkavad avanema üha imelisemad vaated. Möödume Genfi järvest. No deem, see on iluuus! Süda jääb kohe niiii rahule, et sellised vaated ka ikka siia reisi sisse kuuluvad. Nüüd ma tean, et järgmised päevad siin tulevad eriti mõnusad ja vähem hallid.

K 04.07.2018: Genf ja Lausanne

* Hommikusöök armsa mägilinnakese hotellis kujuneb kummaliseks. 50 inimese peale on mõeldud 5 saiakest, kohvi tehakse kannu tilgakaupa, võid-moosi peab määrima lusikaga, taldrikuid ja eriti mitte ka tasse ei ole. Fun french style in Switzerland! Ainult “si, si” ja mitte midagi nad tegelikult aru ei saa. Swenglishist, mis on siis põhimõtteliselt Šveitsi inglise keel, on asi ikka väga kaugel.

* Genf on seni külastatud Šveitsi linnadest mu lemmik, just seetõttu, et ta nii imelise järve kaldal asub. See on see koht, kuhu tahaks tagasi tulla järve äärde patseerima.

Genfi lillekell

Genf

Genf. Pildist välja paremale jääb ka kuulus Euroopa kõrgeima veesambaga purskkaev.

* Lõunapaiku lähme veine degusteerima. No see on veits kummaline. Toimuv jätab mulje, et sõbrad ostsid naljahoos supermarketist paar kasti kraami ja jaotasid selle paberilt lugedes rahvale laiale. Ilmselt on nende turismitootearendus lihtsalt natuke pooleli veel. Aga ega ma pole ka mingi asjatundja. Veiniga on mul nii nagu ütles Andres Tabun ühes Ugala tükis eritiiiii meedejäävat tegelaskuju kehastades, et “Ei maitsee!” Koht ise on piltilusa viljapõllu ääres.

See näeb ju päriselt ka välja nagu paradiis, kas pole!?

* Asjalood langevad nii kokku, et õhtune Lausanne on üsna lamp. Kõige põnevam fakt Lausanne´ist on see, et ühe kiriku kellatornis on öösiti kella 22–02 vahel mingi vaht, kes lööb kella ja hõikab siis linna peale midagi sellist, et “kell on 1, kõik on vaikne, kõik on korras”. Päris imelikult lahe.

Vaade linnale oli muidugi megalahens.

N 05.07.2018: Chillon ja Luzern

* Hommik algab küll kõigest ühe crossaint’iga, aga megamõnusalt — Chilloni loss iseenesest ei ole midagi uut kui kuskil kindlustes käidud on, agaaa see asub Genfi järve kaldal ja on seepärast mega-awesome. Pealegi on neil viimase peal suveniiripood, kus saan ühe vägeva Šveitsi-teemalise koomiks-raamatu omanikuks. Mis siin salata, tuju läheb ikka paremaks kui midagi head oled kätte saanud.

Chilloni lossi imeline ümbrus

* Luzern on justkui kõige Šveitsim Šveits, sest asub kesk-Šveitsis ja pole ei saksast ega prantsusest niivõrd palju mõjutatud kui piiriäärsed piirkonnad. Loobume seekord giidituurist ja tšillime omaette, mis on ikka palju mõnusam. Kõigepealt põgeneme läbi paduvihma mõnusasse kohvikusse, siis teeme ära oma suurimad suveniiriostud, külastame šokolaadipoodi ja põikame sisse ka muudesse ostukohtadesse, kus võrreldes teiste linnadega on oluliselt taskukohasemad hinnad. Lõpuks tuleb isegi puhkuse tunne peale. :P Eriti mõnus on õhtune laevatripp Luzerni järvel. Luzern saab minult kindlasti 10 punkti kätte!

Siis kui vihma sajab, aga ikkagi on niiii ilus

Laevasõit Luzerni järvel — laevaks oli 49-meetrine 2012. aasta panorama-yacht Saphire

Reisi bestest bestest hetk ja foto

* Mmmmuide, šokolaadist ei olegi ma veel rääkinud kuigi Šveits on täitsa kõva šokolaadimaa. Sealt ägedast raamatust, mis ma Chilloni lossist ostsin, sain teada, et šokolaadi müüdi kunagi apteekides kalli rohuna. Hahaa, tuleb meelde, kuidas ma aastaid tagasi Inglismaal lapsehoidjana pikalt mingis meeletus šokolaadiisus vaevlesin ja tihtipeale laste ees šokolaadi sõin. Nad küsisid, et mis see on ja miks ma nii palju seda söön. Ma vastasin, et see on rohi. Ja nagu nüüd välja tuleb, siis väga mööda ei pannudki. :D Märkimisväärne on ka see, et just šveitslased olid esimesed, kes lisasid šokolaadile suhkru, piima ja pähklid. Seda küll mitte maitse pärast, vaid selleks, et kallite kakaoubade pealt kokku hoida, aga vaat siis, kuhu šokolaadiparadiisi sellega välja jõuti.

* Šveitsist ei saa tagasi tulla ka ilma ühegi Victorinoxita, olgu see siis päris või miks mitte šokolaadist. Kuulsad Šveitsi armee noad peame ikka oma kõige tähtsamatele tooma. Õrnem sugupoolgi ei jää Šveitsi kvaliteettootest ilma, Victorinox teeb nüüd ka kurgikoorijaid. :D Kes tahaks öelda, et nuga ei kingita, siis maiääss. Satume uuesti sama keti poodi ja saame seal noale ka nime peale graveerida. Müüa on seal muidugi eriti “pro”. Vanaema käest küsib ta, et kas too tahab nuga proovida ka viidates siis kas millelegi kuritegelikule või muule ulakusele. Meie ees olevalt India kliendilt küsib ta aga, et kas too sõidab Ferrariga (kas võtmekimp või miskit viitas sellele). Mees vastab, et jah. Ja siis müüja ütleb “Ouh yes, we like rich clients” ja naerab. Norm. Meenuvad Malta teenindajate “naljad”. :D

R 06.07.2018: Rigi mägi, Saksamaa-Tšehhi

* Hommik algab mägiselt ja uduuuselt. Käime ära Rigi mäel. Tõepoolest, käime ära. Sest midagi näha seal 1748 m kõrgusel kõige ilusamaks peetavate Kesk-Šveitsi vaadetega mäel pole. Passipilti saab ainult teha, sest taust on täiesti valge. Aga mis seal ikka, täiskasvanud inimesel lihtsalt pole põhjendatud õigust ilma peale pahane olla. Tegemist on siiski väga värskendava käiguga, sest lisaks udule hakkab korralikult sadama ka. Siit saab muidugi hea idee tulevaseks reisiks, sest Luzerni ja Rigi mäe vahel on olemas laevaühendus (tunnike sõitu). Maaliline Luzern ja siis äge Rigi veel otsa — see võiks täitsa mõnus plaan olla. Muide, siit koorub välja üks paljudest põhjustest, miks mulle bussireisid meeldivad — näed palju kohti ära ja saad kiiresti välja valida, millised kohad Sulle meeldivad ning siis juba iseseisvalt või pikemalt see sihtmärk ette võtta.

Udus Rigi Kulm 1748 m

* Poolest päevast alustame koduteed! Nüüd liigume iga hetkega aina lähemale kodule. Maanteed ja maanteed ja maanteed. Üle-koridori naabrid juba loevad kilomeetreid ja minuteid eriti kannatamatult. Üldiselt olen osanud nautida ka sõidu viimaseid päevi, aga seekord ootan minagi pikisilmi kojujõudmist. Seal on lihtsalt midagi nii põnevat ootel. Aga siiski, tänaõhtune Saksamaa on väga kaunis. Pikad sihvakad tuulegeneraatorid pakatamas roosade mannavahuste pilvede ja siksakiliste aasade vahel energiast. Jeeesh, see on see bussireisi võlu, et saad lihtsalt nautida akna taga toimuvat ja midagi tegema ei pea. Ometi oled selle imelisuse sees kuskile teel.

L 07.07.2018: Tšehhi-Poola

*  Täna tuleb reisi viimane öö. Poolas saame toa nr 225. See on väga mõnus number. Poolas õppides oli see ühikas mu toa numbriks. Seal olles pidime valvurionudelt mitu korda päevas võtit küsima ja twa-twa-pintš on mul elu lõpuni meeles. See hotell on päris põnev — selline vana ja suvaline, aga samas mugav. Meil on erinevad voodid, või ei teagi kuidas neid nimetada, need oleks nagu voodite ja diivanite osadest kuidagi kokku klopsitud, madratsid aastast 60, iseloomu siin toas igal juhul on. Kui hotellidest veel rääkida, siis Tšehhi Ibis oli siiski lemmik. See on hea kui ikka hommikul päris süüa saad ja ka duširuumi kenasti ära mahud ning kõik funkab.

Siis kui vanaema arvas, et võks bensukalõunal supiga huuli värvida

P 08.07.2018: Poola-Leedu-Läti

*  Jah, viimane reisipäev on käes. Tänane kohvri bussi pagasisesse andmine on kurvem kui teised, sest õhtul tuleb see lõplikult välja võtta ning uut hommikuse väljasõidu ja hommikusöögiaega kokku ei lepitagi. Saame päris varakult teele, keset Poola liine tundub, et oleme päris hea tempoga tulnud, aga Eestisse tagasi jõuame ikkagi siis kui bensukapeatuste aastane limiit-taluvuspiir on täis saamas ja kannatus juba katkemas, et kaua veel. Loetlen sõnumitega oma vastutulijale viimaseid teemärke nagu Lottemaa, Kaubamajakas, Selver ja nii see buss Pärnu hotelli ette tagasi jõuabki. Sinna kust 10 päeva ja 6400 km tagasi teekonda alustasime. Hüvastijätt on mõnuuus ja rõõmus. See vaikne ja tagasihoidlik, aga õnneks ka virisemisbakterisse nakatumata grupp sai ikkagi armsaks. Need viimased lehvitused, kiired kallistused ja naeratavad suud tekkisid nii äkki ja üllatuslikult, aga see on hea tunne! Nagu ikka, kui miski hea hakkab lõppema, siis alles saad aru, kui hea see ikka tegelikult oli. ♥♥♥

Scania — lemmik aastast “siis kui käisin lasteaias”. Sinuga oli super!