Category Archives: Kreeka

Kreeka reisi 5. osa (lõpusõnad ja soovitused)

Lõpuks ometi, pärast nelja rasket tööd täis postitust, on käes Kreeka reisiloo grand finale. Minu algseks ideeks oli reisil mõningaid märkmeid teha ja pärast siia blogisse väike kokkuvõte koostada, aga juba reisi keskpaigas avastasin, et mu mõtted on piiritud ja et see ei saa lihtne olema. Üritan nüüd oma piiritud mõtted ja tegemised Kreeka kohta kokku võtta ja tutvustan teile natuke reisi köögipoolt.

“18. sajandi keskpaigast alates on Kreeka templeid, skulptuuri ja kirjandust jumaldatud kui kõrgeimat võimalikku kunsti üldse” kirjutab Silmaringi arhitektuuriteatmik. Ka minu maailmapildis on Kreeka kunst väga kõrgel kohal. See on tõeliselt võimsa ajaloo- ja kunstipärandiga riik. Tänapäev on sinna igasuguseid krutskeid juurde tekitanud, aga samas on see üks faktoritest, mis riigi veel omapärasemaks teeb. Kreeka lihtsalt on koht, kus peab ära käima!

Reis numbrites

Meie reis kestis 13 päeva, mille jooksul saime põgusalt või veel põgusamalt tutvuda 11 riigiga (Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Serbia, Makedoonia, Kreeka, Itaalia, Austria, Tšehhi). Bussi rattaid kulutasime umbes 6600 km ulatuses, millest Kreekas vingerdasime 1500. Kusjuures, buss koos meie paksude pepudega kaalus üle 26-tonni. Reisil oli ka väga sümpaatne 82-aastane! proua, kes, no ma ei tea, oli kõbusam kui mina. Õnneks tekkis mul võimalus talle ühel hetkel siiski väikest abi pakkuda ja vahetu suhtlemine temaga oli lihtsalt ääretult soe ja südamlik. Mälestus kogu eluks.

Reisi ostsime odavreisifirmast. Reisi maksumus oli 500 € (transport, giid, majutus, kajutid laevas, hommikusöögid pooltel reisipäevadel, reisitõrkekindlustus, tervisekindlustus). Olen peaaegu-täiesti (hmm, hea kombinatsioon) kindel, et sellist sõud odavamalt ei ole võimalik saada. Lisaks kulus maksimaalselt 200 € veel (kaasaostetud söök, rahavahetus Poola jaoks, laevasõit Doonaul, Kreeka rahvusõhtu, toit, rohked suveniirid ning rahvusmaitsed jms). Muide, Kreekas on EL üliõpilastele praktiliselt kõikidesse muuseumitesse, arheoloogilistele aladele jms kohtadesse sissepääs tasuta. Väärt teade! See oli tõeline nauding. Muidu oleks 70-80 eurot veel lisaks vaatamisväärsuste peale läinud. Ühelausega, minu absoluutselt-kõik-hinnas Kreeka reis maksis 700 €. Kel parasjagu reisieelarve kokkupanek käsil, siis äkki on hea võrrelda ja arvestada.

Reisi mõte

Hinnad hindadeks, kilomeetrid kilodeks ja meetriteks, aga sellised reisid ON lahedad. Ühe taolise reisi jooksul lihtsalt näeb, kuuleb ja kogeb nii tohutult palju! Nädala, paariga, saab hea ülevaate sellest, mida võib avastada aastaid, aastakümneid.

Tänusõnad

Mul on au tänada oma reisikaaslasi ja uusi tutvusi: Poola toredaid toakaaslaseid Helgit ja Peepu; Paralia ekstarvagantset korterikaaslast Andrest; kõige rohkem südamesse jäänud kajutikaaslasi Helgit ja Heljat (hoian hinge kinni, et kas said õiged nimed, teine variant oleks Hilja ja Elvi näiteks); perekonda, kellega madratsivahetust tegime; ja inimesi, kes istusid bussis meie lähedal, aga ka meie ees, taga, kõrval ja all.

Täiega-täiega südamest tänan ülioskuslikke bussijuhte Gerti ja Gunnarit ja bussi ennast ka. Giidiks oli legendaarne Ants Tuuleveski. Kui ma kasutaksin oma blogis emotikone, siis paneksin siia kindlasti ühe suure smaili.

Kõige rohkem tänan aga Raunot koos Silvi, Antsu, Vilja, Külli, Andrese, Aino ja Jaaniga, kes mulle selle reisi kõrgkooli lõpetamise puhul kinkisid. Ilma teieta ei oleks seda kõike olnudki. Aitäh! Kummardan. Endiselt olete hullud!

Selles salapärases lillas ümbrikus oligi minu reis!

Selles salapärases lillas ümbrikus oligi minu reis!

Põnevat kraami Kreeka kohta

Kellel on huvi Kreeka vastu, siis võib minuga alati ühendust võtta ja ehk saan mõningate kergemate soovituste ja mõtetega abiks olla (v.a riigisisene liikumine omalkäel). Mitte et ma nüüd ühe reisiga kohe eksperdiks sain, aga ikkagi natuke KÄINUD ja NÄINUD.

Tänan tähelepanu eest!

Advertisements

Kreeka reisi 4. osa (tagasitulek)

Tere tulemast minu Kreeka seikluse neljandat osa lugema. Selles postituses jätame Kreekaga hüvasti, mis aga ei tähenda, et reis sellega lõppeks. Tagasisõit on täiesti arvestatav osa reisist — meil on ees väga põnev marsruut ja liikumisviisid — hobusega, kaamliga, traktoriga, ptüi, laevaga ma tahtsin öelda.

10. päev (VAHEMERI)

Selja taha on jäänud elmise õhtu poepeatuse seiklused sadamalinnas Patras ja segadused pardakaartidega. Pärast keskööd, mitmetunnise planeeritud hilinemisega, startis meie laev Veneetsia poole. Laeva krigisedes-kragisedes ärkame oma kajuti ülemistel vooditel vabatahtlikult umbes kella kuue ajal. Seda kõike selleks, et lehvitada Kreeka viimasele linnale Igoumenitsale ja Corfu saarele, millest mööda sõidame. Varahommik keset Joonia merd on kaunis, kui ainult soolasisaldust õhus saaks vähendada. Käime laeva minibasseinis ujumas ära ja ega me rohkem väga tekile kipugi, pole just kuigi suured soolasõbrad.

Laev Kriti II, mida opereerib Anek Lines, on meil päris vana (ehitatud 1979) ja võidunud, aga arvestades teisi selle liini laevu, pidi see päris hea variant olema. Pealegi, kajutid on hubased ja puhtad. Muide, laevas on ka usunurk.

Väike usunurk laevas

Väike usunurk laevas

Laevasõit on väga tervitatav vaheldus kuuma päikese all kõndimisele ja bussis loksumisele. Naeran, et siin on selline tunne nagu oleks puhkusele saanud. Selle laevareisi õnnestumisele aitavad muidugi kaasa ka meie lõbusad kajutikaaslased — kaks väärikas eas väga südamlikku ja lõbusat prouat. Õhtul, kui me kõik samal ajal magama läksime ja tuled juba kustus olid, jagus meil neljal sädistamist ja lollitamist nagu teismelistel pliksidel. Mul on nii hea meel, et just nemad meie kajutikaaslasteks said, sest uskumatult inspireeriv ja positiivne on selliste inimestega koos olla.

11. päev (ITAALIA—AUSTRIA—TŠEHHI)

Algab kõige põnevam osa laevasõidust, läheneme Veneetsiale. Et sadamasse jõuda, peame pikalt sõitma mööda Suurt Kanalit, mis annab võimaluse laevatekilt romantilise kanalilinna imetlemiseks.

Veneetsia põhivaade

Veneetsia põhivaade

Laevalt maha saades ja üle pika aja bussi astudes valdab tunne nagu oleks koju jõudnud. Buss on sellise pika reisiga ikka väga nö omaks saanud. Väga mõnus! Nüüd aga jätkame teekonda järgmise kauni linna — Viini — suunas.

Sõidame läbi Alpide. Imelikul kombel on need täna ilusamad kui kunagi varem. Olen varemgi siitkandist läbi sõitnud, ja Alpid on mulle alati meeldinud, aga nii võimsad ja kaunid pole need mulle veel paistnud. Ilm on siin sõitmiseks täiesti super. Kõik jõekesed ja veenired on küll kuivanud, aga loodus tundub siiski väga värske ja helge. Kõik on absoluutselt puhas, eriti võrreldes Kreekaga.

Käime Rosenbergeris söömas. Väljas on väga palav. Hahahaa, lubage naerda, mul on juba meelest läinud, et Kreekas oli kaks korda palavam. Järgmises peatuses on aga tohutu tuul — uskumatu, et tunnen oma kehal kananahka.

Hilisõhtuks oleme jõudnud Viini. Teeme siin kiire linnaekskursiooni. Meie jalutuskäik on poole peal kui möödume ühest Viinile iseloomulikust hoonest, millel on aknad lahti. Sees toimub mingisugune ooperikontsert. Aknal kõõluvad viisaka välimusega naljamehed, kes meile kuninglikult lehvitavad ning imiteerivad võimast laulmist, mis eemalt kostab. See jäigi mulle Viinist sel korral enim meelde.

Ahjaa, aga saime ühe klõpsu ka Hotel Sacher´ist. See on üks maailmaklassi luksushotelle, mida on külastanud näiteks John F. Kennedy, Indira Gandhi ja Queen Elizabeth ja mille sviitide hinnad jäävad umbes 5000€ kanti. Võiks ju nädalavahetuseks paar tuba võtta küll!?

Hotel Sacher Wien

Hotel Sacher Wien

Järgneb veel omajagu sõitu ja kõrvaklapidiskot ning lõpuks saabume meile juba eelmise aasta reisist tuttavasse Hodonin´i ning ööbime aina kvaliteetsemaks muutuvas 16* hotellis Krystal.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

12. päev (TŠEHHI—POOLA)

Hommikul teeme varajase supermarketikülastuse, et igasuguseid varusid täiendada. Hommikusöögiks oli üht-teist näksimist ja ülimalt hea tee. Kui ma poleks bussiga, oleksin terve kannu ära joonud. Naljakas, aga väiksed asjad on mõnikord nii suured.

Oleme pikalt teel olnud. Lõunasöögist sai taaskord õhtusöök. Einestame minu Poola lemmiksöögikohast Gorski palkmajast üle tee ühes “maitseka” interjööriga kohas. See on puhas ja korralik, aga lihtsalt tõeliselt poolapärane. Süsteem on siin selline, et letist saab tellida ja võtta kõike, mida pakutakse, ning hind arvutatakse kaalu järgi. Kõigele on üks kilohind. Saime väga soodsalt söönuks, nagu Poolas ikka.

Ööbime Szumovos, kus tulleski. Satume ühte tuppa tüdrukutega, kes laevas meie pardakaarte kasutasid (seal toimus mingi arusaamatu vahetus), seega olime ühes toas Rauno ja Getteriga. Kui põnev!

13. päev (POOLA—LEEDU—LÄTI)

Hommikul saame väikse nalja osaliseks. Manööverdame hotelli juurest välja ja keerame Varssavi poole ehk siis sinnapoole, kust eile tulime. Giid lisab veel, et teeme väikse linnaekskursiooni. Tegelikult käisime vaid paarsada meetrit eemal tankimas.

Reisi viimased päevad on alati natuke kurvad, sest reis hakkab iga tunni ja minutiga üha rohkem lõpule lähemale jõudma. Usun, et bussis ei ole just palju inimesi, kes tahaksid oma tavapärase rutiini juurde naasta.

Nii, kui Augostowist Baltimaade poole keerame, võtavad silmapilkselt meid vastu metsad. Kodune tunne. Leedus tervitab meid vihm ja 39 toonekurge. Lätis on kummaliselt pime ja päikesevaene, kuigi tegelikult on veel täitsa päev. On igati tunda, et kodumaa läheneb.

Selleks korraks sai reisiseiklus otsa, aga postitused veel mitte. Järgnevad mitmekülgsed lõpusõnad ja soovitused.

(Fotod: Turismifännklubi)

Kreeka reisi 3. osa (kohapeal olek II)

Jätkan innukalt oma reisipäevikut. Kes esimest korda sellele postitusele satub, siis võite eeldada, et kolmandal osal on ka kaks eelnevat osa olnud (terviku mõttes soovitan lugeda), ning plaanis on ilmutada ka neljas ja viies osa. Need üritan lühemad ja kompaktsemad teha, sest tilu-lilu kirjutamiseks on minu päevakavad liiga tihedaks läinud. Pealegi suruvad ennast peale juba uued postituste ideed. Nüüd aga siiski, head lugemist, kallid praegused ja tulevased Kreeka huvilised.

7. päev (4. päev KREEKAS)

Esimene päev Ateenas algab kerge ja kuiva hommikusöögiga. Lisaks saiale saab endale sisse pugida veel keeksi. Nüüd kohe aga linnaekskursioonile!

See linn pidi igiammustel aegadel olema väga ilus ja eriline, sest linna kaitsejumalaks tahtsid saada kõik Olümpose jumalad. Teiste seast paistsid silma tarkusejumalanna Athena ja merejumal Poseidon. Nad pidid mõlemad linnale midagi kinkima. Athena kinkis oliivipuu, Poseidon aga soolaveeallika, mis pidi merel edu tooma. Rahva poolehoid kaldus Athenale ning nii saigi linn kaitsejumalanna, kelle nime see siiani kannab.

Kuidas aga Ateena ise sündis? No sellest on küll üks tore lugu jutustada, aga tsiteerin parem oma lemmikut, head legendide pajatajat Helgi Erilaidi: “… Athena isa oli peajumal Zeus, ema aga nümf Metis. Prohvet ennustas Zeusile, et lapsest, kelle Metis ilmale toob, saab taeva valitseja ja et midagi sellist ei juhtuks, neelas Zeus tema last ootava Metise alla. Oh taevas, või pigem — oh, Olümpos! Kui siis Athena ilmaletuleku aeg kätte oli jõudnud, avas sepp-jumal Hephaistos kirvega Zeusi pea ja täies sõjavarustuses, kilbi ja odaga Athena astus oma isa peast välja. Sellest sai antiikvaaside ja amforate kaunistajate lemmikstseen.”

Jätkame poolsõjalistel teemadel. Päeva lööb käima kõige põnevam show, mida Ateenal pakkuda on. Parlamendihoone juures peavad valvet evzone´d — traditsioonilistes lühikestes seelikutes ja tuttidega kingades sõdurid, kes marsivad pidulikult edasi-tagasi. Need sõdurid on nii lahedad! Ja neil on veel isiklikud tutikohendajad, vähemalt mina nimetan neid nii.

Tutvume linnaga veel lähemalt. Jalutame läbi rahvuslike aedade, jõuame Panatenaia staadioni juurde, kus toimusid esimesed kaasaegsed olümpiamängud. (Okei, tegelikult mul läks nüüd natuke sassi, me vist käisime seal staadioni juures hommikul kõige esimese asjana, aga vahet vast pole.) Käime Zeusil tema võimsa templi juures külas. Siis jalutame kuulsa Ateena kolmiku juurde: ülikooli, akadeemia ja rahvusraamatukogu hooned ilutsevad mingisugusel Panepistimiu tänaval üksteise järjest. Lõpuks teeme kiirpeatuse ka parlamendihoone ees, sest seda vahtkonnavahetust vaatasime enne kuskil külje peal, kus oli vähem rahvast ja vähem päikest.

Kreeka uusklassitsitlik, kuid ennemuistset arhitektuuri järgiv Rahvusraamatukogu

Kreeka uusklassitsitlik, kuid ennemuistset arhitektuuri järgiv rahvusraamatukogu

Nüüd jahutame end rannas.  Ühtlasi kirume, et oma rannasussikesi ikkagi kaasa ei võtnud (öeldi, et ei ole vaja), sest see rand on tõeliselt ja tõsiselt kivine.

Nüüd on meil suurepärane võimalus päikese käest hotelli puhkama minna, et end õhtuseks programmiks kontaktivõimelisemaks turgutada.

Õhtul käime Kerameikose kalmistul, mis on linna antiikaja suurim surnuaia koht. Nime on see saanud sealsamas asunud keraamikute küla järgi. Tegemist on järjekordse kivihunnikuga (aga seda endiselt veel positiivses mõttes). Kusjuures, kui ma vaatan internetist tagantjärele selle koha pilte, siis mulle tundub nagu ma oleksin teises kohas käinud. Nüüd selgubki tõde: me ei käinud Kerameikose kalmistul. Mulle tegelikult tundus juba siis kummaline, et ühtki konkreetset hauda nagu ei näinud ja lisaks oli seal ka amfiteater. “Aga mine neid aastatuhandetetaguseid asjaajamisi tea,” mõtlesin mina. Ma tunnen ennast nüüd päris lollina — tuleb välja, et koht, mida külastasime oli hoopis Dionysose teater. AGA kuna ma ei ole üldiselt selline pea-laiali-otsas-ringijooksev-kana, siis ma kahtlustan, et selline segadus oli tingitud kellegi tegemata (või ütleks isegi naljakalt tehtud) tööst.

Tee viib meid läbi kirbuturu lõpuks Monastiraki väljakule. Meile antakse väike pooltunnike, et seal läheduses ringi vaadata, esimene pilk pakutavale peale visata, ja juba homme saame siia natuke pikemaks ajaks tagasi tulla.

Enne veel, kui suundume Kreeka õhtule, seisatame Rooma foorumi juures (jah, Ateena Rooma foorumi juures, kui keegi tahaks tagasihoidlikult protesteerida, et Rooma foorum asub Roomas), mille kuulsaim osa on kaheksanurkne Tuulte torn.

Rahvusõhtu on maa kultuuri ja sööke tutvustav õhtuprogramm, mis turistidele ikka ja jälle peale läheb. Saab süüa, saab juua, saab peaaegu, et tantsida, saab show´d. Meie Kreeka õhtu leiab aset hiiglama suures võrdlemisi kreekapärases saalis, kus on sadade kaupa inimesi — mitmed suured reisigrupid eri rahvustest. Esimese asjana paneme tähele, et lauad ja toolid/pingid on hästi väiksed, mis ongi sarnaste söögikohtade omapära. Meile pakutakse külmi makarone (mitte külmaks läinud, vaid olidki mõeldud külmana söömiseks), salatit, tadžiki kastet, mingeid kotleti-lihapalli-pihvi moodi asju, pirukaid ja muud eelroatoitu. Pearoaks on meil souvlaki — lihavarras (okei, varrast ei söö, ainult liha). Need saabuvad meie laudadele mängleva kergusega, kuid tegelikult on ühel teenindajal suure kandiku peal nii palju praeportse koos raskete taldrikutega, et ma ei jõua ära lugedagi —  10 kindlasti. Juua saab veini või Pepsit. Magustoiduks on jäätisepall mingi lisandiga. Arvan, et need võivad olla kreeka maiuse — lukumi — tükid. Kogu selle söögikraami kõrval käib trallitamine, vahel vaiksem (vanem paar laulab duette), vahel erksam (Sirtaki, Sirtaki, Sirtaki). Nendel erksamatel esinejatel õnnestub isegi mind ja minu reisikaaslast lavale keksima tirida.

Hetk kreeka õhtu trallitamisest

Hetk kreeka õhtu trallitamisest

Kesköö paiku, kreeka õhtu lõppedes, on suur osa suveniiripoodidest veel lahti. Turistile päris tervitatav. Suuname pilgud veel korraks tuledesäras Akropoli poole, ning hakkame koos grupiga kodu poole jalutama. Hotellini on 30–40 minutit mõnusat kõndimist. Ateena on üldse selline pisike koht, arvestades seda, milline ettekujutus mul 3-miljonilisest linnast, kus juttude järgi elab tegelikult veel rohkem rahvast, oli. Eks ta ole suurem ikka kui Viljandi, aga lihtsalt need põhilised vaatamisväärsused on kõik kompaktselt lähestikku.

8. päev (5. päev KREEKAS)

Kui seni oleme põhiliselt käinud nö all-linnas, siis täna läheme ülesse! Ülalinn Akropol juba ammu ootab meid. See on turistide poolt otseloomulikult kõige külastatavam koht Ateenas. Kui ei oleks nii palav, siis ma veedaks siin terve päeva, et mitte öelda päevi ja nädalaid. See vist peaks juba vihjama, et siin on väga ilus ja huvitav. Akropoli suurimaks ja tähtsaimaks hooneks on ilmselgelt jumalanna Athenale pühendatud Parthenon (Roomas on Pantheon). Parthenoni ehitasid Periklese tellimusel arhitektid Iktinose ja Kallikrates koos skulptor Pheidiasega. Just seda templit on peetud kõige täiuslikumaks ehitiseks üldse. Silmaringi arhitektuuriteatmik pöörab tähelepanu sellisele huvitavale faktile, et hoone sambad on kaarduvad, et eemalt vaatamisel anda edasi illusiooni täiuslikest sirgjoontest.

Parthenoni tempel, valmis 432. aastaks eKr.

Parthenoni tempel, valmis 432. aastaks eKr

Akropolil on pakkuda palju muudki. Siin asuvad Parthenoni kaaslasteks väärikalt sobivad Ateena Nike tempel, Erechtheioni tempel, Herodes Atticuse teater ja sada muud kivihunnikut (ikka ja jälle positiivses tähenduses) veel. Ja muidugi vaade linnale on siin igast nurgast imeline.

Imeline tunne valdab meid ka siis, kui oleme edasi läinud Ateena Rahvuslikku Arheoloogiamuuseumi. Muuseumi väljapanekud on päris huvitavad (kuigi kõiki kollektsioone vaadata ei jõudnudki), kuid hoone lisaväärtuseks on kõige kosutavam jahe õhk üldse. Mul on tunne, et tahaksin siia muuseumieksponaadiks jääda.

Täna on meil järjekordne võimalus panna proovile oskus teravate kivide peal käia ehk siis lähme paariks tunniks randa, millele kohe kindlasti järgneb väike puhkus hotellis.

Poole seitsme paiku õhtul kohtume teiste reisikaaslastega, et ette võtta ühine retk vanalinna peale laiama minemiseks. Otsustame metroo kasuks, sest jalad on päevast juba päris väsinud, ja see on hiiglama hea mõte. Nigu niuhti oleme parimate suveniiripoekeste juures, ikka siin Monastiraki väljaku ümbruses. Metroopilet oli võrdlemisi soodne ja eriti pisike.

Otsime ja ostame traditsioonilisi maitseid ja suveniire. Valik on mitmekesine ja hinnatase on minu meelest üpris mõistlik, mis tähendab, et ma olen vaimustuses. Leiame palju põnevaid asju ning ütleks, et need ei kuulu kõige mõttetuma nänni kategooriasse. Mulle tundub, et erinevalt mitmetest teistest turismisihtkohtade meenetest, on Kreeka omad natuke originaalsemad ja maale omasemad. Lisaks on need ilusti pakendatud või siis kohe pakendatakse. Vähem on väsimatuid suveniire à la valge tass või sinine särk kirjaga “I love Greece”.

Meie kohvritese leiavad lõppkokkuvõttes tee näiteks järgnevad meened: mitmesugused oliiviõliseebid (ühel neist oli peal ka templikujuline magnet), merekäsn (pesukäsn), Kreeka ja Ateena vaatamisväärsustega mängukaardid, marmorist käevõru (marmorit on Kreekas palju ja näiteks marmorpõranda tegemine on oluliselt odavam kui puitpõranda tegemine), kreekapäraste kaunistustega pitside komplekt koos minipudeli Ouzoga. Samuti ostame ühe õnnetoova sinise silma ja millegipärast köidavad mind seekord ka postkaartide voldikud.

Väärikate maalingutega pitsid

Väärikate maalingutega pitsid

Endale ja kodustele degusteerimiseks valime Kalamata oliiviõli, oliivipasta, mitmesuguseid maitseaineid, maiustustest halvaa, baklava, kataifi, lukumi, Kreeka vaatamisväärsuste piltidega kaetud šokolaade ja jookidest männivaigumaigulise veini Retsina.

Kreeka traditsioonilised maiused kataifi, baklava ja halvaa

Kreeka traditsioonilised maiused kataifi, baklava ja halvaa

Kui juba söökidest-jookidest juttu tuli, siis räägime kohvist ka. Ester Laansalu on oma eesti-kreeka vestmikusse kirja pannud sellise lause: “Kreeklased on kohvihullud ja ütlevad, et kohv on must kui kurat, kuum kui põrgu, puhas kui ingel ja magus kui armastus”. Nende kohvivaimustus ei rauge ka suvel. Siis joovad nad külma kohvijooki Greek frappé. Mulle see ei maitsenud (ma ei ole ka eriline kohvisõber), aga ma lihtsalt pidin selle vähemalt ära proovima.

Hilisõhtu sisustab kottide pakkimine. See on seekord erilisem kui tavaliselt, sest peame oma asjad sättima nii, et kohver jääb kolmeks päevaks (viimane Kreeka päev, laevasõidu päev ja esimene päeva pärast laevasõitu) bussi ja hädavajalikud asjad peaks mingi väikse kotiga laeva võtma. Üritame selleks kotiseikluseks valmis olla.

9. päev (6. päev KREEKAS)

Hommikusöök on meil samasugune nagu eelmistel päevadel, ainult et maasikamoosi asemel on täna aprikoosimoos. Kui julm. Ei teagi, kaua aprikoosimoosiga välja venitab? Õhtuks peame jõudma Patrasse laeva peale. Päeval aga saame veel tutvuda mitme toreda kohaga.

Kõigepealt jõuame märkamatult Korintose kanali juurde. See on selline kummaline vaatamisväärsus, mille nn loo moodustavad arvud, millega saab alloleval pildil tutvuda. Lisan veel omaltpoolt 250, mis märgib kilomeetreid, mille võrra laevade teekond tänu kanalile lühenes.

Korintose kanal arvudes

Korintose kanal arvudes

Sõidame edasi. Peatume Mükeenes. Helgi Erilaid kirjutab selle kohta oma raamatus “Aja jälg kivis. Kreeka” tabavalt ja ülevaatlikult nii: “Enamik sellest, mis Mükeenest praeguseni säilinud on, pärineb aastatest 1350–1200 eKr. Sealhulgas ka tsitadelli massiivsed kivimüürid, mis on ikka veel nii vägevad, et võiksid tõepoolest hiiglastest kükloopide ehitatud olla. Nende kõrgus on 4–10 meetrit ja nad võivad kohati olla ka sama paksud. Müürid on laotud tohututest tonne kaaluvatest paekiviplokkidest, mida osati ilma igasuguse sideaineta sobitada üksteise kõrvale nii täpselt, et isegi paberilehe torkamine nende vahele tundub päris võimatu. Mükeene ringmüür oli kunagi 900 meetrit pikk ja selles oli kaks väravat. Lõvivärava juurde viiv koridor on ehitatud hoolikalt ruutudeks lõigatud purdkivimist /…/ Kuulus värav moodustas piduliku sissepääsu tsitadelli, kus elasid ülikud.”

Mükeene Lõvivärav -- täpselt selline ongi nagu arhitektuuriajaloos õpitud sai

Mükeene Lõvivärav — täpselt selline see ongi nagu arhitektuuriajaloos õpitud sai

Natuke sõitu ja juba teeme pissi- ja jäätisepeatuse. Tuleme kaunis kohas bussist välja ja teate, mis meile vastu tuleb? Värske õhk ja tuul — olin selle leitsaku sees olles juba unustanud, mida need tähendavad. Kohviku rõdule minnes tabab meid veel selline tuul, et ma arvan, et ma ei ole elu sees nii tugevat tuult tundnudki. Mul on selline tunne, et juuksed lendavad ka peast ära, aga see on siiski kahtlaselt meeldiv tunne.

Jätkame sõitu. Mõtlesime, et näksime midagi. Olime hommikul omale näkileivad mingi kohaliku juustuvõidega valmis teinud. Kui me selle karbi lahti tegime, kus söögipoolis asus, tundsime, et need on soojaks ja pehmeks läinud, aga muidugi täiesti söödavad. Nüüd siis teate, kuidas pikal reisil endale leiba teha.

Oleme bussiga jõudnud uude sihtkohta — Olümpiasse. Kuna eelmises peatuses saime tunda tugevat tuult, siis loodame, et ka sel korral bussist väljudes võtab meid vastu kasvõi väike tuuleiilike. Ohhhhh ei. See on kõige hullem kuumus üldse, mida ma Kreekas tundnud olen. See on umbes selline kuumus, mida tunneb koorimata porgand supi sees, kui seda parasjagu keedetakse.

Üks vana olümpiamängude raamat kirjeldab, et Olümpia keskuses asusid Hera, Zeusi ja teiste jumalate templid, Kreeka linnriikide varakambrid, sealsamas oli ka gümnaasium — väljak, kus paiknesid mitmesuguste harjutussaalidega võimla, hügieenitoad, saunad, puhkeruum ning sportlaste ja kõrgete külaliste eluruumid. Mina loivasin selle kompleksi keskele ära, ja vana nagu ma olen, rohkem liikuda ei jõudnud. Kunagist olümpiastaadionit pidin imetlema reisikaaslase fotoaparaadist.

Nii lihtne see olümpiastaadion ongi

Nii minimalistlik see olümpiastaadion ongi

Täpsemat infot uurin Helgi Erilaidi raamatust. Ametlike olümpiamängude algusajaks peetakse aastat 776. eKr. Esimesed võistluspaigad rajati Olümpiasse umbes 6. sajandil eKr, esimene staadion umbkaudu aastal 560. Algne staadion kujutas endast ühtainust pikka jooksurada, kus alasti mehed oma kiirust näitasid. Algusest peale olid kõige tähtsamad just jooksud, aga peeti ka mitmeid teisi alasid. Mina oleksin tahtnud olümpiamänge vaatama minna keiser Nero valitsemisajal. Tema oli paras frukt. Tahtis ka mängudest osa võtta. Mängude kavasse lisati isegi uus võistlusala — laulmine –, et keiser võita saaks. Nalja võis pakkuda ka kaarikuvõistlus. Imperaatori kaariku ees oli kümme hobust, teistel võistlejatel neli. Nero ei suutnud aga vaatamata sellele oma kaarikut isegi rajal hoida, ta kukkus sellest isegi mitu korda välja, aga ometi kuulutati ta võitjaks.

Aga nüüd ruttu Patrasse ja sealt Veneetsia laeva peale, et ometi kuskilt jahedamat õhku hakkaks vastu tulema.

Järgmises osas tuleb juttu juba tagasisõidust, mis aga ei tähenda, et reis nii ruttu läbi saab. Neli päeva veel.

(Fotod: Turismifännklubi)

Kreeka reisi 2. osa (kohapeal olek I)

See postitus on jätkuks Kreeka reisi 1. osale (postitasin iidsetel aegadel, andke andeks), mis kirjeldas sõitu Kreekasse. Järgnev reisipäeviku osa keskendub meie toimetamistele ja huvitavatele objektidele Kreekas.

4. päev (1. päev KREEKAS)

Ärkame kuumusesse. Tänase päeva organiseeris giid meile täiesti vabaks plaanides kaks väiksemat järgmiste päevade ekskursiooni üheks suuremaks. See oli tervitatav otsus. Pole midagi paremat, ega ka arukamat, kui natuke puhata sellest suurest sõitmisest ja võtta esimest päeva rahulikult. Kõige päikselisema aja veedame oma toas konditsioneeri läheduses, korraks käime ka merevees end jahutamas, ning teeme väikse uinaku, mis tegelikult ka, lõunamaades organismile lausa kohustuslik on. Õhtu poole, kui ilm on jahenenud-tahenenud, aga siiski tõeliselt kuum, jalutame ringi, käime poes, vaaritame oma apartemendis kerge söögi.

Jalutuskäigul mööda päikeseloojanguteed

Jalutuskäigul mööda päikeseloojanguteed

5. päev (2. päev KREEKAS)

Teine päev Paralias algab väljasõiduga kell 8.30. Esimeseks sihtkohaks on Thessaloniki linn kauni Therme lahe ääres.

Suuruselt teine linn Thessaloniki

Suuruselt teine linn Thessaloniki

Teiseks sihtkohaks on Olümpose mägi — see vägev koht, kus Kreeka jumalad ja jumalannad elavad. Meie peatuspaik ja imetlemispind asub mäe jalamil. Selleks, et jumalatele mäe otsa külla minna, peaks vist mingit laadi mägironija olema. (Täpsustuseks veel nii palju, et mõnikord võivad sarnased nimed Olümpos ja Olümpia natuke segadust tekitada, nagu meie grupiski juhtus. Olümposel ei ole seost olümpiamängudega, see on lihtsalt mägi. Olümpiamängud toimusid Olümpias, mis asub koos Zeusi templiga hoopis teisel pool Kreekat.)

Olümpose mäemassiiv

Olümpose mäemassiiv

Õhtupoolikul on meie tegevused samad, mis eile — jalutame ringi, teeme väikse supluse, käime poes, vaaritame oma apartemendis järjekordse söögi. Kui tihtipeale on söögitegemine pigem tüütu kohustus, siis praegu on see igal juhul pigem nauding. Susserdame-vusserdame oma pisikeses kööginurgas, katame võimalikult rikkalikult laua ja lähme rõdule sööma. Meie rõdult paistab hästi kätte Olümpose mägi, kus päeval käisime, aga mitte see pole põhjus, miks mulle siin rõdul meeldib. Siin rõdul lihtsalt on nii mõnus!

Jälgime kolme täiesti erisugust koera, keda ennist rannast tulles nägime. Need on hulkuvad koerad, neid on üle Kreeka igal pool ja väga palju. Hulkuvad koerad on kauaaegne omamoodi probleem ja samas ei ole ka. Seda on püütud lahendada mitut moodi ja me ei tea, mis sellest kõigest saab tulevikus, aga praegu tundub, et nii inimesed kui koerad on hetkeseisuga leppinud, et mitte öelda rahul. Need koerad elavad vaikselt oma elu, neil on teatud kohad, kust nad tavaliselt süüa saavad, nad ei tülita absoluutselt inimesi, nad näevad üpris korralikud välja, mõnelpool neid isegi vaktsineeritakse. Ja ausalt, suurem osa neist tunduvad õnnelikud olevat. Neil kolmel krantsil, keda hetkel rõdult jälgime, on tõeline kambavaim. Mulle tundub, et nad teevad oma igaõhtust tähtsat ringkäiku — nad on nii asjalikud.

6. päev (3. päev KREEKAS)

Kell 7 on väljasõit, jätame Paraliaga hüvasti. Meie armsat hotelli jääb meenutama varahommikul oma klientidele trepile lehvitama tulnud hotelliomanik. See on külalislahkuse ja lugupidamise žest. Meie suur grupp oli jaotatud nelja erineva majutusasutuse vahel. Ma arvan, et meie saime jackpoti.

Sõidame mööda rannikut. Meri sulab taevaga ühte, varajane päike viskab kiiri. Kuulan muusikat.

Suundume Meteorasse, sügavale sisemaale, mägikloostrite piirkonda. Kõik läheb aina ilusamaks, aga samas ka jubedamaks. Teed on aukudeta ja korralikud, aga kitsad ja kurvilised, kõrval on kuristikud, kuristikud, kuristikud. Mootor rühib mäkke. Kui ma ei näeks eemal mäe otsas seismas kahekordseid busse, siis ma arvaks, et meie reisikorraldaja on üle piiri läinud. Aga ometi kõik justkui toimib. Või siis mitte. Tekib situatsioon, kus mõlemale poole teede äärtesse on pargitud autod ning ühel hetkel seisame silmitsi vastutulevate autodega. Andke andeks, meie oma suure bussiga mäest alla tagurdada konkreetselt EI saa. Aga millegipärast olid vastutulevad autojuhid nii kangekaelsed, et läks tükk-tükk aega enne kui edasi saime liikuda. Võib-olla seda see kilpkonn, kes enne üle tee roomas ja kelle pärast me bussi kinni pidime pidama, öelda tahtiski, et tasa sõuad, kaugele jõuad. Igal juhul, me oleme kohal Meteora suurima kloostri juures! Tagasiteest ärme parem räägigi.

Meteora suurim klooster (Megalo Meteoro)

Meteora suurim klooster (Megalo Meteoro)

Berlitzi Kreeka reisijuht kirjutab, et mõni erakla võis siin piirkonnas olla juba enne 10. sajandit, kuid esimene klooster ehitati 11. sajandil. Kloostreid peaks siinkandis olema ligi 30, aga ainult üksikud nö töötavad. Turistid saavad siia teatud kloostreid külastama tulla võrdlemisi luksuslikult — meile on rajatud korralikud, aga endiselt hirmuäratavad, teed, trepid ja rajad. Kunagi pääses kaljunukile kloostrisse vaid tõmmatava korvi või võrguga.

Taolistel, nii väiksematel kui suurematel, kaljunukkidel paiknevad kloostrid

Taolistel, nii väiksematel kui suurematel kaljunukkidel paiknevad teised kloostrid

Võõrad nendesse kaunitesse, kuid eraklikesse kohtadesse oodatud ei olnud. Mungad eelistasid vaikset ja harrast maailma, kus ainsaks külaliseks oli tuul, mis tuulekellad helisema pani. Arvan, et just seepärast müüakse seal nüüd ühe suveniirina tuulekelli. Lisaks tähendab “meteora” õhus rippuvat. Kõige müstilisema tuulekella ostsin vanemate maakodusse kingituseks.

Käime terve grupiga ühes lähedalolevas poes. Seal on välja mõeldud selline süsteem, et kõik, kes poest midagi ostavad, osalevad pärast loosis, mille giid bussis läbi viib. Mina olin otseloomulikult üks võitjatest. Sain omale kingituseks Meteora postkaartide voldiku. Vat kui lahe idee!

Sõidame läbi Kreeka suurimast oliivipuude kasvatamise piirkonnast.

Kas teate, miks oliivipuudel on tavaliselt kaks haru? Giid räägib meile sellest legendi. Jumalad tahtsid maapeale vaatama tulla, mida inimesed siin teevad ja kuidas käituvad. Saadetigi üks jumal kerjusekoti ja räbalate riietega maale. Jumal kõndis ühe uhke maja lävele, uks löödi tema nina ees pauguga kinni. Ka järgmises, veel ilusamas kohas ei võetud teda vastu. Lõpuks suundus ta ühe uberiku poole, kus elasid vaesed eit ja taat. Nemad võtsid jumala lahkelt ja sõbralikult vastu, kostitasid teda sellega, mis anda oli. Jumal oli liigutatud. Tänutäheks ütles jumal neile: “Saagu teist oliivipuud, et te saaks toita kõiki abivajajaid!” Nii meenutavad tänapäevalgi kaks oliivipuu haru armastusväärseid eite ja taati.

Oleme jälle läbinud küllalt kurvilisi teid ning jõudnud Parnassose mäestiku nõlvale Delfisse. Delfi arheoloogiline muistis, mille peale ja sisse jalutama läheme, on totaalne kivihunnik, aga seda muidugi kõige positiivsemas tähenduses. Muinaskreeklastele oli see koht maailma naba, kus läbi oraakli (preester Pythia) kõneles valgusejumal Apollon ise. Kreekas on iidseid varemeid väga palju, aga just see koht peaks olema see kõige erilisem ja püham paik. See on tõesti võimas koht. Tegin siit ühe pildi ka oma telefoni, et vajadusel saaks selle abil oraakli käest nõu küsida.

Võimas Delfi

Võimas Delfi

Lõpuks oleme pääsenud lõpmatutest serpentiinidest ja saame sõita võrdlemisi tasasel pinnal, sest oleme jõudnud Ateenasse. Soditud seinad, kohati läppunud õhk, prügi ja mahajäetud majad ei morjenda mind, kuid tunnistan, et ma ei teadnud, et Ateena selline on.

Ööbime Cosmose hotelli 4. korrusel. Tuba on mugav, korralik ja puhas, kuid sisustatud arhailiselt, et mitte öelda väga vanamoodsalt. Voodi otsa oleme juba esimesel õhtul ennast mitu korda ära löönud. Peamine on muidugi see, et konditsioneer töötab. Kreekas on niigi palav, seega täisehitatud linnastunud Ateenas on topelt palav.

Järgmises postituses kirjutan natuke täpsemalt Ateenast ja veel teistest kohtadestki! 

(Fotod: Turismifännklubi)

Kreeka reisi 1. osa (minek)

On viimane aeg teha väike, siiski mitte väga väike, ülevaade minu viimase aja Kreeka hullustusest. Ma loodan, et ma pole selle teemaga kedagi ära tüüdanud, aga uskuge, minu mõtetes on see Kreeka veel sadu kordi rohkem olnud, kui huultelt või klaviatuurilt välja lipsanud. Võiks öelda, et juba viimased kuu aega on koguaeg kuskil Kreeka, Kreeka, Kreeka ja veelkord Kreeka.

Kuna ma olen nii usin kirjutaja, siis poole postituse peal tuli välja, et mu blogi ei taha nii mahukat kompotti üldse salvestadagi. Seepärast on kogu see Kreeka krempel jaotatud viide osasse nagu järjejutt:

Kreeka reisi 1. osa (minek)

Kreeka reisi 2. osa (kohapeal olek I)

Kreeka reisi 3. osa (kohapeal olek II)

Kreeka reisi 4. osa (tagasitulek)

Kreeka reisi 5. osa (lõpusõnad ja soovitused)

REISIPÄEVIK 21. juuli — 2. august 2013

Alustame siis algusest, minekuga!

1. päev (LÄTI—LEEDU—POOLA)

Reisi alguses valitseb mind alati üks tunne — tunne, mis on üks mõnusamaid tundeid üldse. Täpset nimetust sellel vist ei ole, olgu see siis reisi alguse tunne. Terve reis on veel ees, uus seiklus jälle tulemas, pea kaks nädalat saab veeta rütmis, mis ei ole tavapärane minu igapäevases elus. Kui põnev!

Ikla piiripunkt, reisi algus

Ikla piiripunkt, reisi algus

ti-Leedu-Poola teesid olen juba korduvalt läbinud, midagi eriliselt uut siin silma ei hakka. Või siiski, minu pilku köitis midagi reklaamiv oranžiks värvitud kuivanud puu Lätis tee ääres. Muidu on selline mõnus esimene sõidupäev, koguaeg jääb teele tuttavaid kohti ja ristmikke — äratundmisrõõm.

Ööbime Szumowos ühes lihtsas teeäärses majutusasutuses, mille märksõnaks on 18-stka ja mille trumbiks rikkalik hommikusöök.

2. päev (POOLA—SLOVAKKIA—UNGARI)

Seda rikkalikku hommikusööki sööme varakult, kell 4, mis tähendab, et äratus tirisesplärisespinises täna kell 3.25. Hahaa, aga ainus aeg, mil varasest ärkamisest mõnu tunnen, ongi reisiaeg.

Seda kõike tegime selleks, et saaksime kell 5 hotelli juurest välja minna, et omakorda jõuaksime Varssavist läbi sõita enne seda, kui sealt liikumine liiga kaua aega hakkaks võtma. Lisaks on meil täna suur sõidueesmärk — peame läbima ligi 900 km.

Tunnike hiljem olemegi silmitsi Varssaviga. Varssavis on rohkem elanikke, kui terves Eestis kokku — 1,7 miljonit, ning kell 6 hommikul paistab liiklus selles olevat juba nii tihe, et bussijuhid ei riski sellest läbisõitmisega. Võtame eesmärgiks hoopis Varssavist mööda, mitte enam läbi sõita. Nüüd on meil võimalus visata pilk Varssavile Visla jõelt (Poola suurim ja pikim jõgi), millest üle sõidame. Linna siluett on ilus ja selge, päike sillerdab kergelt. Nii säravana pole ma veel Varssavit näinudki.

Łódź, Czestochowa, Katowice on tüüpilised teise päeva asulamärgid, mida lähemalt või kaugemalt silmi lahti hoides ikka näeb, kui Varssavist on möödutud.

Sain teada, et Poolas on lisaks riiklikele teedele ka erateed. Olen neil kindlasti varemgi sõitnud, aga teadmata, et tegemist on erateedega, sest välja näevad need sama suured ja uhked, kui teised kiirteed. Vahe peaks olema ainult selles, et kui riiklikul teel sõitmiseks kasutatakse neid laetavaid kastikesi, siis erateedel koguvad raha putkatädid ja -onud. Vot milline ettevõtlus!

Jõudes Slovakkiasse, teede jutt jätkub. Kui mujal arvestatakse kiirteede maksu laetavate kastikeste ja vastavate väravate alt läbi sõites, mis juhtidele piiksutavad, või kleepse kasutades, siis Slovakkias on süsteem üles ehitatud satelliitide abil. Halloo, kosmos!

Ma ei ole kindel, kas see teede süsteem nii käibki, aga nii rääkis meile meie giid. Ja minu arvates on need lood päris huvitavad, sest Eestis me selliste asjadega kokku ju ei puutu.

Slovakkia on pisike. Juba olemegi jõudnud Ungarisse. Sissejuhatuse sellesse riiki, kultuuri ja keelde teeb seekord üks reisija, kes on tõeline Ungari fanatt. Vahelduseks väga mõnus ja asjalik jutt.

Teeme ekspromt laevasõidu Budapestis Doonaul. Seekordne sõit ei varjuta küll minu mälestusi aastetagusest sarnasest sõidust, aga mõnus on ikkagi. Tuledesäras Budapest on öösiti eriti ilus.

Laevasõit Doonaul

Laevasõit Doonaul

Teeme tiiru Kangelaste väljakul. Ungarlased armastavad ja austavad kangelasi. Peaingel Gabrieli, kes seisab väljaku keskel, ümbritseb arvukalt vägevaid valitsejaid, väepealikke ja rahvuskangelasi. Olime meiegi oma suure bussi ja nii mõnegi ülemeeliku reisijaga auringi tehes justkui kangelased.

Ööbime hotellis Drive Inn Hotel Budapest. Tegemist on Formule 1 tüüpi majutusasutusega, kuid see on, nagu aru sain, eraomanduses ümber ehitatud nii, et erinevalt Formule kontseptsioonist, on dušš ja WC toas olemas. Minu jaoks oli see tuba täis nostalgiat ja kodutunnet, sest 2005. aasta Pariisi reisil, mis oli üks minu esimesi suuremaid reise, saime mitmes F1-s ööbida. Nüüd on neil ulatuslik uue brändi väljatöötamine ja muutused käsil.

Nagu tüüpiline Formule 1 tuba

Nagu tüüpiline Formule 1 tuba

Mulle meeldivad hästi lahendatud ja optimaalseid võimalusi pakkuvad hotellid. Seekord tähendas ökonoomne toakasutus aga seda, et pidime õhtul külma ja hommikul sooja ja külma veega vahelduva duši all käima. Aga noh, tegelikult oli see lõbus.

3. päev (UNGARI—SERBIA—MAKEDOONIA—KREEKA)

Ka siin hotellis saame võrdlemisi rikkaliku hommikusöögi osalisteks, mis on meeldiv ja järjekordse väga pika sõidupäeva puhul hea alustala kehale.

Ungari-Serbia piiril kontrollitakse meid põhjalikult. Meenub üks ammune reis (ei mäleta küll täpselt, mis piiriga tegemist oli), kus giid soovitas piirivalvuri juuresolekul mitte naerda ega isegi mitte eriti liigutada, sest see oleks võinud neid solvata ja siis oleks võinud piirile istuma jäädagi. Seekord nii hull muidugi asi ei olnud. Ungari poolel vaadati kõigi näod üle ja korjati passid kokku, saime üle saja aasta isegi ühe templi passi, Serbia poolel pidime kõik ise ükshaaval välja minema ja putkamehele passi kontrollida andma.

Serbia on minu jaoks suhteliselt tundmatu riik, tekitas isegi natuke kõhedust. Juba piiril on märgata, et prügi maha viskamisega siin riigis ei koonerdata. Aga siin on ka palju päikselist — päevalillepõllud ja heinapallide väljakud. Ja Wikipedia ütleb, ma usun teda, et 1/3 kogu maailma vaarikatest kasvab just Serbias. Kui maitsev elu siin võiks olla. Maitsetest veel rääkides, siis mul on praegu suus üks suurepärane Serbia komm, mille nimeks on Negro. See tõenäoliselt ei maitse neile, kellele ei meeldi lagrits, aga ma siiski julgeks öelda, et see ei ole traditsiooniline lagrits, nii et tasuks maitsta. Sellelt lingilt näeb, millised need kommid välja näevad ja muidugi saab lugeda ka seda, missugust jama selle kommi nime pärast üles on puhutud. http://www.badrecordcovers.com/?p=255

Nüüd aga Belgradi. Belgradi linnaeksursioon näeb välja selline, et sõidame bussiga linnast läbi. Giidi sõnul ei ole siin niikuinii mitte midagi vaadata. Hahaa, nalja peab ikka reisil saama. Bel-grad peaks tähendama valget linna, aga ma ei tea miks, sest valgega küll midagi ei paistnud seotud olevat. Seal olid hoopis huvitavate katustega majad.

Belgradi põnevate katustega majad

Belgradi põnevate katustega majad

Märkamatult on maastik muutunud põnevamaks. Sõidame mööda kurvilisi teid, ümberringi mäed ja tihedad metsad. Need paistavad nii ürgsed, isegi natuke muinasjutulikud, ja puutumatud. Näen üksikuid maju. Mõtlen, mida need inimesed siin küll teevad, millest elatuvad? Nüüd tundub pilt kuidagi mannetum, isegi kurvem. Näen veel üksikuid maju, natuke maju veel, siis tuleb suurem majadekompleks ja lõpuks tehase moodi hoone. Hmm, siin nad siis tööl käivadki. Nojah, aga ega ikkagi midagi muud siin teha ei ole. Juba kujutan ette, kui kurvad inimesed siin elavad. Siis möödume aga mänguväljakust. Lahe, vähemalt lastel võib siin lõbus olla. Kohe järgneb asfaldine jalgpalliväljaku moodi väljak. Ja kujutage ette, tribüünid on rahvast täis. Ja nii palju noori! Edasi tuleb suur bassein!!! Asustuse lõpetab korralik staadion, mida parasjagu kastetakse. Natuke eemal käib vilgas teede ehitamine. Mul on hea meel, et nad elavad siin vist ikkagi õnnelikult.

Veedame tunnikese Serbia-Makedoonia piiril. Makedoonia läbime pimedas. Tuledesäras pealinn Skopje, millest möödume, kutsub endale külla, aga kahjuks täna jääb see pull ära.

Järgneb närvekõditav sõit mägede vahel, täpselt minu kõrval laiumas kuristik. Ma ei oskagi öelda, kas õudsem on sellistel teedel sõita pimedas või valges, aga praegu on igal juhul pime. Kuristik on siiski hästi aimatav. Mul on muidugi võimalus aknast välja mitte vaadata, aga nii ka ei saa ju. Pealegi, vahepeal on väljas nii ilus. Möödume väiksest ojast, mille kuu helk teeb nii müstiliseks. Pimedas sõitmine ongi lahe just sellepärast, et siis valgus mängib meiega. Kohe saamegi järjekordse valgusmängu imetlejad olla. Üks tuledesäras linnake paistab bussiaknast nii kaunilt ja selgelt. Sealsed tuled on nii puhtad, säravvalged. Dünaamilisust lisab see, et kõik need hooned ja tuled on, no ma ei tea, tuhandel eri tasandil. See on üks ilusamaid öiseid linnavaateid, mida näinud olen.

Oleme taas piiril. Elu neis punktides on päris põnev. Me teeme siin turbot. Ma ei ole sellist väljendit veel enne kuulnud. Nutikamad ehk teavad, millega tegu, või millega võiks tegu olla. Sellest võime teinekord kahesilmavahel rääkida. Mis aga kõige tähtsam? Oleme jõudnud KREEKASSE, küll aga mitte veel kohale.

Kreeka lipp. Jooni on niipalju, kui on sõnades Elutheria (vabadus) ja Thanatos (surm) silpe. Sinine sümboliseerib merd ja valge laineid.

Kreeka lipp. Jooni on niipalju, kui on sõnades Elutheria (vabadus) ja Thanatos (surm) silpe. Sinine sümboliseerib merd ja valge laineid.

Majutuskohtadesse jõuame mõne tunni pärast, kella 3 paiku öösel. See on kusjuures ainus kellaaeg, mil ei ole võimatult palav, ütleb minu kogemus. Oma tubadesse saame pikali visata umbes 4-st varahommikul, sest tervel bussil oli liiga palju sebimist, kes, kellega ja missugusesse hotelli läheb. Meie saime kolmeks ööks oma kasutusse hotelli Rea ja ühe ekstravagantse toakaaslase.

Majutuskoht Paralias

Majutuskoht Paralias

Head ööd! Järgmises postituses juba meie tegemistest Kreekas kohapeal!

(Fotod: Turismifännklubi)

Kreekasse

Homme algabki minu suurepärase reisi esimene päev (natuke lähemalt kirjutasin sellest eelmises, 19. juuli 2013, postituses). Kuna täna on sellega seoses veel niiiiiiiiiiiiiiiiii palju tegemist, siis ma pikalt ei kirjuta. AGA on kaks asja, mida te peaksite teadma.

Üks asi. Tean, et mu blogil on üks väike ja armas käputäis lugejaid. Tahaksin ühele teist midagi reisilt kaasa tuua. Et saada selleks õnnelikuks blogilugejaks, kes saab maailma parima kingituse (ehk siis — üritan leida midagi ilusat ja/või huvitavat). Selleks tahaksin, et annaksite mulle endast blogi kommentaarides märku. Kuna praegu on põhiliseks teemaks Kreeka, siis oleks tore kui kirjutaksite kommentaaridesse midagi, mis on seotud just Kreekaga. See võib olla mis iganes — põnev fakt või jutuke Kreeka kohta; oma reisimulje; sõnad ja emotsioonid, mis meenuvad seoses selle sihtkohaga; huvitav raamat või reisijuht; võite kirjutada oma reisisoovist seoses Kreekaga või lihtsalt nimetada mõnda kohta, mis asub Kreekas jne.

NB! Aega osalemiseks on kuni reisiõhtuni (loe altpoolt). Jagage postitust ka oma sõprade ja tuttavatega! Osaleda võivad kõik soovijad, kes minu blogi kasvõi korra lugenud on.

Teine asi. Reisilt tagasi tulles on meil kindlasti palju värskeid emotsioone ja muljeid. Et neid kiiresti oma sugulaste ja sõpradega (aga miks mitte ka uute tuttavatega) jagada, tahame korraldada väikse Kreeka õhtu. Lisaks oma reisimuljete jagamisele ja näitamisele plaanime nii hästi kui oskame tutvustada Kreekat ja selle kombeid, kindlasti ka maitseid.

NB! Saabume reisilt 2. augustil, reisiõhtu toimumise kuupäev oleneb meie väsimusastmest ja kohustustehulgast. Igal juhul, olge valmis! Asukohaks on Viljandi.

Aktiivset osalemist ja ilusaid ilmasid!

***

UUENDATUD 3. augustil! Kreeka reisi õhtu koos meeneloosiga toimub 8. augustil kell 18.oo Viljandis, Vahtra tänaval (lasen ikka uksest sisse ka, ei pea tänavale jääma)!

***

Suvine bussireis — mida kaasa võtta?

Alates 2008. aastast olen igal aastal, peamiselt suvel, ette võtnud vähemalt ühe reisi mõnda välisriiki. Kusjuures, aasta-aastalt on sihtkohad muutunud aina kaugemaks ja ka kuumemaks. Nüüd, kevadel olin ülikerges ahastuses, et kas tõesti jääb sel aastal reisiseiklus vahele? Uus reis on ju see, mida hakkad ootama juba eelmise reisi viimastel päevadel. Oma pisikeses hinges ikka uskusin, et lihtsalt PEAB tulema mingi hea võimalus uue maailma avastamiseks. Ja nii läkski!

Kujutage ette, üks super-hyper-hero organiseeris koos väikese seltskonnaga mulle kõrgkooli lõpukingituseks REISI! Ma arvan siiamaani, et nad on selle tembu tõttu natuke hullud, aga otseloomulikult meeldis see mulle HULLUpööra. Valisime sihtkohaks riigi, kust minu hiljutiste teadmiste kohaselt on pärit iidsed mängud trips-traps-trull ja jojo, ning reisivahendiks minu armastatud kuuevarbalise, ei, kuuerattalise maanteemasina.

Reis algab juba õige pea, ja nagu ikka, kohvrid ei paki ennast millegipärast ise. Anname andeks — endalgi võib teinekord teatud tõrkeid esineda. Aga kuulge, päris lahe oleks ju omada isepakkivat kohvrit või veel enam, olla selle arendaja!? Kui nüüd veel fantaseerida, siis võiks olla ka selline pakkur-mehike, kes teab täpselt, kui palju asju kohvrisse mahub, kuidas pakkida, et ka reisilt tagasi tulles asjad kotti ära mahuks, mida täpsemalt vaja läheb, mitu paari pükse kaasa võtta jne. Seniks olen teie asenduspakkur-mehike mina. Ma ei ole küll kotipakkimise meister, aga võin kirjutada sellest, mida kuumale, suvisele bussireisile kaasa võtta võiks ehk mida võtan tavaliselt kaasa mina.

Mida kuumale, suvisele bussireisile kaasa võtta?

1.) Mõõdukas suuruses kohver. Lihtsalt ei ole mõtet kaasa tassida tervet oma elu. Samuti, mida kergem on kohver, seda kergem on sellega liikuda. Tuleb arvestada, et olenevalt reisi loomusest ja sihtkoha kaugusest, võib olla kohvrite liikumise süsteem selline: bussi-majutuskohta-bussi tagasi, ja nii peaaegu igal päeval. Täiesti võimalik on ka see, et majutuskohas ei ole lifti või lift on sinu enda kaasreisijaid täis.

Minu truu kaaslane

Minu truu kaaslane!

2.) Riided. Igal ühel omad. Reisil tahaks tõenäoliselt särada oma parimates riietes. Aga kulla printsid või printsessid, ärge unustage mugavust. Teil on ees pikk bussisõit ja võib-olla veel pikemana tunduvad hoogsad jalutuskäigud giidi seltsis. On oluline, et tunneksite ennast oma riietes hästi. Ideaalis võiks kaasavõetavad riided olla ka: vähekortsuvad (vastasel juhul soovitan pakkimistehnikaks kasutada riiete rullikeeramist); peamiselt heledad või värvilised, aga mitte mustad (muidu armastab päike teid liiga palju); kerged ja õhulised, et vajadusel (määrdumine, vihm jms) kuivaks need kiiresti. Pudrulõugadel peaks need lisaks veel raskestimäärduvad olema. Ja seda kõike ikka endiselt mõõdukal moel ehk mõõdukas koguses. Kombineerige üht ja teist.

Kuivamist (täna sadas koguaeg vihma), triikimist ja pakkimist ootavad riided

Kuivamist (täna sadas koguaeg vihma), triikimist ja pakkimist ootavad riided.

3.) Vannitoamajandus. Oleme harjunud kasutama liiga palju erinevaid tooteid — näoveed, geelid, kreemid, losjoonid, õlid, palsamid, eliksiirid, maskid, koorijad, vahud, spreid jne. Reisil on huvitavamatki teha! Võtke kaasa vaid see, mida teie nahk ja juuksed tõesti vajavad. Naised, võimalusel loobuge meigist, seda eriti kuumade sihtkohtade puhul. Ja üllatus, üllatus, märksõnaks on jälle mõõdukas kogus. Sebige endale mõned väiksemad potsikud ja totsikud ning võtke kaasa väiksem, vajaminev, kogus. Reis on hea võimalus kasutada ära ka mõni tester.

Kokkukäiv juuksehari, 50 ml hambapasta, korduvalt taastäidetud šampoonipudelikesed, näokreemi tester, väike dušigeeli tuub, legendaarne ülimini Nivea kreemike jne. Reisile sobib hästi ka läbipaistev kosmeetikakott, ikka selleks, et ei peaks midagi otsides asjatult sobrama.

Kokkukäiv juuksehari, 50 ml hambapasta, korduvalt taastäidetud šampoonipudelikesed, näokreemi tester, väike dušigeeli tuub, legendaarne ülimini Nivea kreemike jne. Reisile sobib hästi ka läbipaistev kosmeetikakott, ikka selleks, et ei peaks midagi otsides asjatult sobrama.

4.) Päikesetõukurid. (Soovitan edasist lugeda isegi grillkanadel.) Päike on üldjuhul oodatud ja rõõmustav külaline, mõnel juhul mitte. Ärge alahinnake päikest ja kuuma ilma, eriti soojamaareiside puhul. Üks korralik päikese- ja kuumakaitsepakett sisaldab tugevat päikesekaitsekreemi, päikesekaitsega hügieenilist huulepulka huulte ja nina jaoks, õhkuläbilaskvat ja laia äärega (et pakkuda varju ka silmadele) kübarat või muud peakatet, päikeseprille (prillikandjatel on alternatiiviks optilised päikeseprillid või fotokroomsed prillid), veepritsi enda värskendamiseks (seda, millega tavaliselt lilli pritsitakse või pesu niisutatakse), õhukest salli või rätti (vajadusel õlgade ja selja katmiseks, sest sinna kipub päike kõige rohkem tulema), lehvikut. Viimast läheb kõige rohkem vaja siis, kui bussi konditsioneer katki läheb. Vanematele võib sobida ka niiske rätiku kaasa võtmine, millega saab näiteks otsaesist jahutada.

Suvine päikesevarustus

Suvine päikesevarustus.

5.) Söök ja jook. Eks me kõik taha süüa, juua ja pissile. Bussireiside puhul võib nende vajaduste rahuldamine olla kohati piiratud. Oleks hea, kui teate, mis laadi peatuseid ja kui palju söömise jaoks tehakse ning millised on toitlustusvõimalused ööbimiskohtades, sihtkohas. Siis oskate ka arvestada, kust ja mida kaasa võtta. Ma ei propageeri bussis suitsuvorsti ja nädala jao pakisuppide söömist, aga selge on see, et üht-teist tuleb tavaliselt endaga ühes võtta. Üritage planeerida nii, et alati oleks midagigi nälga kustutavat ja janu leevendavat kotis. Pange tähele, et te sõidu ajal liiga palju ei jooks, sest teile ei tehta ekspromt pissipeatust. Samuti ei saa ma üle ega ümber oma alkoholiteemast — palun ärge jooge reisil olles ennast labaselt täis, ja eelkõige kindlasti mitte ärge jooge bussis. See on kultuuritu ja teiste reisijate suhtes lugupidamatu. Igasugused lõhnad ja haisud levivad bussis väga hästi.

Kosmonauditoit ajab asja ära

Kosmonauditoit ajab asja ära.

6.) Raamatud. Ma ei tea, mida mõtlevad inimesed, kes raamatuid ei loe ja kuidas üldse saab neile selline luksus mitte meeldida. Aga raamatusõpradele — bussireis on üks ideaalsemaid võimalusi raamatute nautimiseks. Seda muidugi siis, kui on tee, tee, kiirtee, kiirtee ja tee ehk siis mitte midagi vaadata. Minu soovitus raamatute osas on muidugi valida need, mis on sihtkohaga kuidagi seotud, olgu see mistahes žanris. Mulle tundub, et sihtkohaga seotud raamatud annavad reisile natuke sügavama tähenduse ja parema kultuuri mõistmise. See on suur osa eeltööst, mida paljud kogenud reisijad armastavad ikka teha.

Meie raamatuvalik. Võib vast aimata, kuhu sõidame!?

Meie raamatuvalik. Võib vast aimata, kuhu sõidame!?

7.) Meelelahutus. Ükskõik kui hea võib olla raamat, hommikust õhtuni ja päevast päeva seda ikkagi ei loe. Samuti on lihtsa, tavalise istumisega bussipingil. Ikka tahaks natuke meelt lahutada. Võtke kaasa näiteks ristsõnaraamat, mingisugune muusikakuuldur (või laete oma vidina sisse hoopis mõne jutluse, loengu?) ja kaardid (kas tavalised, mõnest lauamängust, karmakaardid vms huvitavat, mis aitaks aega lõbusamalt veeta). Ajakirjade ja ajalehtede lugemine, kust omakorda võib midagi huvitavat leida (mõistatused, anekdoodid, viktoriinid), on natuke vabam kui raamatu lugemine. Ehk olete huvitatud ka kohaliku keele õppimisest? Või võtate kaasa ruubiku kuubiku? Ei, parem mitte, muidu ajate selle pööramise ja keeramise klõbinaga kaasreisijaid ahastusse. Tõenäoliselt näidatakse bussis teile ka mõnda filmi. Film võib täpselt teie maitsele sobida, aga vastasel juhul olge õnnelik, et saate aimu ka filmitüübist, mida te tavapäraselt ei vaataks. Natuke giidijuttu ka ja ongi meel lahutatud!

Natuke kuulamist, natuke kirjutamist ja mängukaardid mängust "Reisides mööda Euroopat".

Natuke kuulamist, natuke kirjutamist ja kaardid mängust “Reisides mööda Euroopat”.

8.) Bussiasjad. Bussireiside puhul tuleb sõidupäevade hommikul korralikult läbi mõelda, mida päeva jooksul vaja võiks minna. Kuna reisikohver on bussi pagasiruumist praktiliselt kättesaamatu, siis peab teil olema teine kott, kuhu panna asjad, mida konkreetsel päeval vaja läheb. Bussisõidu mugavamaks muutmiseks sobib hästi pleed — seda saab nii ümber võtta kui peaks jahe hakkama (kui konditsioneer teeb liiga külma õhku), pea alla panna kui peaks tukk peale tulema, või hoopis selja taha asetada, et istumisest kangeks ei jääks. Ära võiks proovida ka reisipadja, mõnele see sobib, mõnele mitte.

Pehme fliistekk ja kaelalahas.

Pehme fliistekk ja kaelalahas.

9.) Hea tuju. Nagu mingi aeg tagasi kutsetelt ja ürituste reklaamplakatitelt näha võis, pidi kaasa võtma hea tuju. Hahaa, aga seekord tõsiselt. Ärge olge see tüütu vinguja, olge seikleja. Vinguda on lihtne, see on vahel isegi põnev (eriti kui kõrvalt vaadata), aga seda ei ole kellelegi tegelikult vaja. Optimism, seiklushimu, valmisolek ootamatusteks, mõistmine — see on see, mis teeb reisist elamuse!

2 in 1. Hea tuju ja mida iganes (mina võtan kaasa hambad).

2 in 1. Hea tuju ja mida iganes (mina võtan kaasa hambad).

10.) Mida iganes. Fotoaparaat on vist liiga elementaarne, et seda soovitada kaasa võtta (mitte et kolm esimest punkti oleks vähem elementaarsed olnud), aga viimane kaasavõetav asi võiks minu postituses olla teie vabal valikul. Võtke lisaks üheksale eelmainitule kaasa midagi, mis just teile tähtis on. Näiteks kallima foto, oma amulett, reisipäevik või hoopis telefonilaadija, kui tavaliselt selle maha unustate. Telliskivi ega jäätist ei soovitaks. Ka arvuti, ei ole kõige parem variant.

Kes soovib kiiresti ja otsekoheselt, siis bussireisi 10 reeglit:

  • Võtan kaasa kohvri, mida jõuan tassida.
  • Võtan kaasa oma parimatest riietest mugavaimad või mugavatest riietest parimad.
  • Võtan kaasa kõige väiksemad vannitoamajanduse potsikud.
  • Võtan kaasa päikese eest kaitsva kreemi, huulepulga, prillid, peakatte ja rätiku ning kuumuse peletamiseks veepritsi ja lehviku.
  • Võtan kaasa midagi nälga kustutavat ja janu leevendavat.
  • Võtan kaasa head lugemist, näiteks sihtkohaga seotud raamatu.
  • Võtan kaasa midagi, mis lahutaks mu meelt (ristsõna, muusika, kaardid, ajakiri).
  • Võtan kaasa bussiasjad ehk asjad, mida on vaja bussis olles.
  • Võtan kaasa tugevad närvid, et säilitada hea tuju ja optimism.
  • Võtan kaasa midagi, mis mulle meeldib, aga mis ei ole raske ega sulav.

Muide, ma hakkasin postituse keskel juba kahtlema, et kas kirjutan äkki liiga titekat teksti. Selle kõik peaks suutma oma peaga ju välja mõelda. Aga tegelikult olen tähele pannud, et paljud ei teagi, mida bussireisid endast kujutavad. Mäletatakse võib-olla väikest kooliekskursiooni, puhkamas käiakse aga lennukiga päikesereisidel. Seega loodan, et leidsite siit midagigi uut enda jaoks või siis aitasin midagi meelde tuletada.

Bussireisid on omaette põnev maailm!

elust......ja seiklustest!

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Igal pool ja mujal...

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

WELLNESS AND SPA SERVICE DESIGN AND MANAGEMENT

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Valid turismi, saad töö, puhkuse ja hobi!

Tartu Kutsehariduskeskuse turismiosakonna blogi

estoniancupoftea

- tassike Eestit -

Reisimuljeid

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

meie seiklused Hiinas

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

DagnEspaña

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Wandering Desk

Travel, productivity and general mucking about

From Tartu with Love.

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Nomadic Matt's Travel Site

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Adventurous Kate

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

A Luxury Travel Blog

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

SEIKLEJATE VENNASKOND

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Minu Tšehhi | My Czech

To get yourself a new life you've got to give the other one away

Blogilogi

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Welcome to my Narnia

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Wayfaring Student

Travel, Write, Live

Minu hetked ...

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Kuidas elad Sardiinia?

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Poolaastak Poolas

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Pura vida in Costa Rica

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

I, Lesotho

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Vabatahtlikuna Hispaanias

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Silvia Volmar

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Meie reisijutud

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

MaryG the Knitter

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Estravel

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

Taisto Reisid blogi

KUI TURISMIGA SEONDUV ERUTAB MEELI

%d bloggers like this: