Arhiiv
Piinareis Sitsiiliasse: taaskohtumine Napoliga, higine Palermo ja krõbe õhkutõus Bolognasse
Pange ennast valmis. Minu Sitsiilia reis on lõpuks blogisse saabunud. See oli reis, kus oli päikest, temperatuuri, ootamist, higi, valu, piina, nalja, rahulolu, närvikõdi, ja kõigele lisaks ikkagi natuke Sitsiiliat ka — Palermo pärlid ei jäänud avastamata.
Reisimine ei tähenda vaid sihtkohta. Reisimise väga oluliseks osaks on teekond. Minu jaoks on teel olemine üks suurimaid naudinguid siin elus. Ja minu siinne asukoht pakub mulle lahkelt seda võimalust, et kui kuhugi minna tahan, siis saan ikka piisavalt erinevaid transpordivahendeid proovida.
- Bagno di Romagna — Napoli (BlaBlaCar 30 € + rongi asendusbuss Casertast)
- Napoli — Palermo (Grandi Navi Veloci praam 60 € + sadamabuss sadama territooriumilt välja liikumiseks)
- Palermo — Palermo Airport (Prestia e Comande buss 6.30 €)
- Palermo Airport — Bologna Airport (Ryanair 50 €)
- Bologna Airport — Bologna rongijaam (Aerobus 6 €)
- Bologna — Cesena (rong 10 €)
- Cesena — Bagno di Romagna (buss 4.50 €)
On 31. juuli 22:32. „Stai tranquilla (ole rahulik, ära muretse)“ ütleb üks uus blablacarikas mulle viimast korda selle peale kui üritan konkreetset vastust saada, kas ta on ikka kindlalt mulle hommikul järgi tulemas. Tema teatav rahumeelsus, napisõnalisus ja vähene huvi sõidu detailide vastu (eriti sõidule eelneval õhtul) paneb mind korraks mõtlema, et see vist on küll viimane kord kui ma tahan võõras keeles ja võõral maal läbi keeruka jutu tundmatute inimestega ühte tähtsat sõitu organiseerida. Aga nii kui olen järgmisel hommikul Giovannit tervitanud ja tema autosse istunud, see mõte ununeb. Sõit on tõeliselt lõbus ning viis-kuus tundi möödub mu ahhetamapaneva itaalia keele abil kiiresti.
1. augusti pärastlõunaks olen Napolis — linnas, mille kaootilisse vabadusse armusin kuu aega tagasi. Kuna eelmisel korral jäi linna läänekülg täiesti avastamata, siis sel korral võtan pärast mõningast tolgerdamist Piazza Garibaldi rongi- ja metroopeatuses vastu otsuse ühes Napoli kõrgemas punktis ära käia. Lähen Castel Sant´Elmosse ehk Püha Elmo Kindlusesse.
Kõigepealt võtab muidugi parasjagu aega, et aru saada, mismoodi Napolis paari peatuse vahel kuue eri tüüpi rongilaadse asjaga sõita saab, aga lõpuks ma võtan midagi, mis peaks olema metroo, ja sõidan kaks peatust edasi Montesantosse. Montesanto jaama uksed avanevad väga kummaliselt kuskile üsna suvalisse hoovi, aga sellest tuleb lihtsalt läbi minna ja juba leiabki teise jaama, kust käib funikulöör (endiselt eiran ÕS´i) Morgheni peatusesse, Elmo juurde.
Elmo elab ühes vanas kivist majas, mille katuselt avanevad kaunid vaated Napoli linnale ja lahele. Sealt leiab ka ühe erilise kella, mis paneb korraks kahtlema ja mõtlema küll, et “missassja?”. Kindluse ruumides asub ka Napoli Novecento muuseum.
Castel Sant`Elmo ehk Püha Elmo Kindus
Napoli lahe ilu
Kindluse väike nurgatorn on justkui vanglaaken (nagu ma teaks)
Jalutan natuke veel ringi. Otsin smuutibaari. Läbi tuttavate ja vähemtuttavate tänavate leian ühe hea koha, kust tellin kohe ligi liitri joomist — janukustutuseks värsket õuna-pirni mahla ja nautimiseks jogurti ja meega marjasmuuti. Joogid kaaslaseks, viskan (foto)pilgu veel mõningatele mõnusatele kohtadele.
Läheb kõrgeks kätte ära
Minu lemmiktänav, eriti kaunis õhtuti
Mõnusa tundega tänavanurk
Põnev kirik. Lennuk on ka.
Lõpuks on aeg suunduda kõige tähtsamasse kohta. Kell 21 peaks väljuma praam Palermosse. Autota reisijad peavad olema kohal tunnike varem. Kuna pileti peal (ega tegelikult ka kuskil mujal mitte) polnud kirjas, kust täpselt see praam üldse väljub, siis saabun sadamasse paraja varuga. Mulle juba tuttavast sadamast suunab üks sadamaonu mind natuke edasi. Järgmisest kohast suunab teine sadamaonu veel natuke edasi, ja lõpuks leiangi koha, kus check-in teha. Palermosse saab mõlemalt sadama-alalt, kuid Grandi Navi Veloci (SNAV) laevad lähevad sellest küljest, mis on Napoli kaarti vaadates vasakul ehk lääne pool.
Mis aga selgub sadamas? Et üheksane laev väljub täna kell üksteist. Kuna mul mingit jaksu linna peale uuesti tuiama minna ei ole, otsustan sadamas oodata. Esimene tunnike-poolteist läheb kenasti. Ma ei kavatse sellise väikse muutuse pärast oma tuju mitte mingil moel langetada. Täidan kodust kaasa viilutatud porgandi- ja suvikõrvitsapulkadega oma kõhtu, ajades väikse tüki seda punast köögivilja ka valest torust alla. Kuulan telefonist muusikat ja puhkan. Ootesaal pannakse aga järsku kinni ning laevaootajad peavad välja kolima.
Seisame nagu lambad keset teed ja ootame oma laeva, mis peaks õigepea saabuma. Pärast mõningast seismist, pärast seda kui laev on lõpuks sadamasse jõudnud, pärast seda kui inimesed on laevalt välja tulnud, pärast seda kui osad autod on laevalt maha sõitnud, pärast seda kui rämpsuauto on eelmiste reisijate prügi laevalt ära toonud, pärast seda kui mõned laevatöötajad on eeldatavasti oma vahetusse tööle läinud, pärast seda kui mõned autod on juba laeva peale lubatud, pärast seda kui meid on suunatud natuke teise kohta seisma, pärast seda kui üks lõbus meesterahvas ühest välismaalaste grupist on oma naljad ära visanud (mängis giidi ja käis tähtsalt giidilipukesega ringi, luges pileti pealt itaaliakeelseid sõnu ja jagas mingit absurdset informatsiooni) me IKKA veel kõik seisame keset teed ja oooootame.
Kui ma olen juba tüdimuse kuristikku kukkumas avatakse lõpuks väravad. Alguses üritatakse kontrollida meie pileteid, aga rahvas liigub otsejoones ise laeva suunas ega vaevu tähtsate onude ees seisatama. Rekkade vahelt mööda manööverdades jõuame lõpuks laevanina juurde, kust meid pärast täiendavat piletikontrolli laeva lastakse. Kõigest üks väike mägironimine ja olemegi laevas.
See, et me laeva saime, ei tähenda muidugi, et me veel liikuma hakkaks. Sätin oma asjad paika ja lähen teki peale elu nautima. Väga mõnus soe õhtu on, linn on tuledesäras ja reis Sitsiiliasse ootab ees.
Hilisõhtune vaade Napolile laevatekilt
Järsku läheb aga külmaks ning kell on saanud nii palju, et laev võiks siiski pärast 3-tunnist hilinemist vaikselt väljuma hakata.
Telefonil olid vist ka mõnusast õhtust meeled ülendatud
Sobivat laeva Napoli — Palermo teekonnaks soovitaksin otsida UK lehe www.directferries.co.uk kaudu. See annab erinevate laevafirmade pakkumistest hea ülevaate. Kui olete sobiva laeva välja valinud, võiks vaadata, kes seda opereerib ja minna nende kodulehele otse piletit ostma. Mulle tundus igal juhul nii see pilet kindlam ja konkreetsem.
Tavaliselt on laevas majutuseks mitu võimalust: kajut, jagatud kajut, pullman seat (põhimõtteliselt mugav bussi-rongiiste), tavaline tekipilet. Kui varakult broneerida, siis näiteks jagatud kajutite hinnad olid üsna mõistlikud. Minu viimase hetke piletiostmine võimaldas 60 euro eest saada pullman seat´i. Ma oleks nõus olnud ka tavalise tekipiletiga kuskil nurgas magama (horisontaalasend on magamiseks vaieldamatult palju parem kui vertikaal), aga kuna mul ei ole siin Itaalias mitte ühtki tekikest, mille peale ennast laotada, ja pealegi ei teadnud ma, kui palju kohti seal freelance tukkumiseks jagub, siis võtsin omale pullman seat´i. Ma ei teagi, kust see vahe tulenes, kuid osadele pullmanseatikatele olid määratud toolidega magamisruumid, minu koht sattus aga VIP klassi.
Öö selles paganama VIP klassis oli päris jube. Esiteks on itaallastel mingisugune seletamatu konditsioneeripuue. Alati on kaks varianti — kas totaalne Aafrika või täielik Antarktika, midagi vahepealset nad ei oska organiseerida, peaaegu mitte kuskil. Kuna VIP klass oli konditsioneeriga, siis arvake ära, kas seal hakkas külm. Eriti veel öösel ja eriti veel magades. Vahepeal tõmbas tõesti -20000 ära.
Üks siinsetest enesepiinamisvahenditest oli minu
Toolid on iseenesest mugavad, aga kes see ikka jalad maas, selg sirge ja käed süles magab? Eriti veel kui külm ka on. Nii ma siis keerutan ennast nii ühtpidi kui teistpidi. Kui mingi külg ära väsib, vahetan asendit. Kuigi ma olen ju suur bussireiside fänn ja peaks selliste istmetega harjunud olema, siis seekord mu keha tahtis juba peaaegu lahkuda sellest piinast. See juhtus järgnevalt. Olen poolkägaras, asendis, kus kaks jalga ripuvad üle tooli käetugede. Magan. Poolunes üritan ennast natuke sättida. Tundub, et lähen ühe jalaga kellegi jala vastu — tõenäoliselt keegi, kes mu taga istub, on oma jalad ettepoole sirutanud. Tahan vabandama hakata — vaatan oma jalgade poole, vaatan enda taga istuva inimese jalgu, need on totaalselt erinevates kohtades. Samal ajal koperdan jälle justkui millegi otsa. Vaatan veelkord oma jalgu ja taipan, et jumal küll, see on ju minu enda jalg, mis on täiesti surnud. Nii surnud ei ole mitte ükski minu jäse mitte kunagi olnud, et ma ei saaks aru, kus mu kehaosad on.
Olenemata sellest jubedast ööst, hommik laeval on väga ilus ja rahulik. Läheneme Sitsiilia saarele. Kell on natuke 10 läbi. Ja siin ta meid ootab — PALERMO!
Jalutan mööda Palermo ühte suurimat tänavat Via Roma oma hosteli, On The Way Hosteli, poole. Jäädvustan esimesed lemmikkohad sel teel.
Via Roma üks iludustest
Hehee, Piazza Due Palme ehk Kahe Palmi Väljak
Sellise tähtsa ja lärmaka tänava kohta on isegi pühapäeva hommik liiga vaikne. Minu plaan esimesel päeval rannaga alustada tundub olevat kõige sobivam. Palermo asub küll mere ääres, kuid lähim koht rannamõnude nautimiseks on umbes 30-minutilise bussisõidu (buss nr 806) kaugusel Mondellos. Mondello on kaunis koht ja umbes pool sealsest rannast on ka väga kaunis. Päevane pilet randa koos lamamistooli ja päikesevarjuga maksab keskmiselt 15 eurot, pärast kella kahte võib aga sissepääs isegi poole odavam olla. Süüa saab seal ka hästi, mis on ju eriti oluline.
Mondello
Mondello rand
Mondello rand
Rannas maitseb “võileib” alati kõige paremini
Jätnud ennast maha ühest täistopitud bussist ja mahutanud end seejärel väga otsusekindlalt siiski järgmise bussi peale, saabun lõpuks oma hosteli lähistele tagasi. Kuna kõht on tühi ja tahaks natuke meelelahutust, köidab mind ühe pizzeria/trattoria pühapäevaõhtune kava. Võtan julguse kokku ja lähen küsima, mis kell programm algab, mida pakutud menüü sisaldab ja kas üksi võib ka tulla. See viimane küsimus oli justkui ettevalmistav hoiatus, et nad pärast nii suurt šokki ei saaks, et keegi tuleb üksi õhtust sööma — ilmselgelt ei ole see Itaalias, tugevate perekonna- ja sõprussidemetega riigis, just kuigi tavaline.
Kuna uued tutvused on reisimise lahutamatuks osaks, muutub mu ettenägelikkus pöördvõrdeliseks (tegelikult selles väljendis vist loogikat ei ole). Kui mõni toakaaslane ei saa tihtipeale hästi teretamisegagi hakkama, siis leidub ka neid, kellega kolmandast lausest klappima hakkab. Ja nii ma siis klapitan ühe klapitatava endaga sinna restorani kaasa. Ristorante La Vecchia Locanda, aadressiks Piazzetta Della Messinese 8/9, kui keegi minna tahab. Aga armukesega ärge minge, sest teist võidakse seal pilti teha ja siis pärast suurel ekraanil näidata. Ilmselgelt meie väsinud-punased-higised näod just sinna ekraanile jõudsidki. Muhahahahaaa.
Rikkudes itaallaste õhtusöögireegleid piirdun vaid lisandita pearoaga, mingi ülihea liha- ja seeneroaga, mida on kõige parem süüa lihtsalt koos kukliga. Kilo kartulit ei olegi kõrvale vaja. Teine asi, mida olen söögikohtades (või noh, tegelikult ka igal pool mujal Itaalias) tähele pannud, on rohke vee tarbimine. Sellist asja nagu „klaas vett“ siin praktiliselt ei eksisteeri. Menüüs on tihtipeale valida, kas väike vesi või suur vesi. Võtame mõlemad „väikse“ vee, mis tähendab 1,5 liitrit näkku. Veejoomine sellises kliimas on muidugi igati tähtis ja tervitatav, aga lihtsalt nii kummaline on ette kujutada, et läheks Eestis sööma ja telliks teenindajalt kahepeale 3 liitrit vett.
Söögile-joogile lisaks saame muusikat ja karaoke etteasteid kuulda. Kuigi see on minu ainuke karaoke kogemus Itaalias, siis julgen natuke üldistada, et Itaalia karaoke ei ole see sama, mis kaldu vajunud soomlaste karaoke. Itaallased löövad ennast üles, tulevad restorani aega veetma, ja kui on õige aeg, tõusevad püsti ning hakkavad aariat esitama — kogu hingest, kogu kehast, kogu südamest, kogu häälest.
Magustoiduks lähme öisesse Palermosse jalutama. Tõstke käsi, kes teist mõtleb, et see pole just kõige turvalisem valik? Kas olete toimunud koletustega kursis? Või olete tüüpiline põhja-itaallane, kes pole kunagi Sitsiilias käinud, aga teab öelda, et Palermo on üks kole ja kuritegelik koht? Ma ei tea, mis toimub seal praegu kuskil salapäraste seinte vahel, aga võin käsi puusal öelda, et ma olin Palermos olles selle maffiapealinna staatuse totaalselt unustanud. Mul ei tulnud hetkekski meelde, et olen lugenud 1998. aasta Pirkko Peltonen Rognoni raamatut „Isemoodi Itaalia“, mis kirjeldab maffialugusid, mida ette kujutada ei suuda. Ainus oht, mis tol õhtul tekkis, oli see, et ma oleks oma ehmatusega ühed kodutud üles ajanud. Nähes taamal hunnikut mööblit, madratseid ja külmkappi, viskan nalja, et näe, siia saaks ju lausa kodu teha. Aga minu mõtetest oldi juba ette jõutud. Kuna koha hõivajad olid sama tumedad kui seesamune öö, siis ma korraks justkui ahhetan.
Öine Palermo on kahtlemata romantiline
Mind köidab rohkem mereäärne ala. Varasemal õhtupoolikul sobib jalutamiseks Foro Italico tee ümbrus. Seal loodus, inimesed ja ka arhitektuur lausa rõkkavad. Kui mööda Via Vittorio Emanuelet, mille ääres asuvad kõik kõige kaunimad Palermo vaatamisväärsused, mere poole kõndida, möödute (aga ärge mööduge, vaid peatuge ja võimalusel minge sisse jalutama) Giardino Garibaldist ehk Garibaldi aiast. Peale seda, vahetult enne merd, tuleb veel üks kaunis vaade, kus teid võib peatada üks päris palermokas ehtsal vanaaegsel rolleril ning hakata lolli juttu ajama. Ja siis ette-paremale jääbki see rõkkav ala.
Giardino Garibaldi põnev puu — pildilt ei ole nii hästi näha, aga no see ON põnev puu
Palmide vahel on Fontana del Cavallo Marino ehk Merihobu purskkaev ja vasakult paistab Porta Felice ehk Õnne värav
Foro Italico tee
Foro Italico lopsakale muruplatsile oleks tahtnud isegi “paljajalutama” minna
Värvikad rannapingid. 17. ja 18. sajandil jalutas siin vaid kõrgklass.
Kes või mis on need salapärased kujukesed?
Hilisemal õhtupoolikul on see ala natuke liiga pime ja üksildane. Siis sobib jalutamiseks väike jahisadam ja laht La Cala, mis jääb Vittorio Emanuele tänavalt tulles vasakule. Sinna suundume ka meie. Jahisadam, mille tee lõpeb kindluse ja arheoloogiapargiga on piisavalt avalik koht, et end turvaliselt tunda — autod ja inimesed liiguvad selles linnas tõepoolest 24/7 — aga samas piisavalt rahulik ja omaette, et kai äärde maha istudes segamatult tuulevaikset ööd nautida.
Tunne, et saan üle pika aja rahulikult inglise keeles rääkida ja ei pea sundima ennast oma pussasassa itaalia keelt praktiseerima (tegelikult ma olen enda keeleoskuse üle juba üsna uhke) … tunne, et saan kiirustamata oma mõtteid jagada… tunne, et mul on tänaseks üks sümpaatne Belgia vestluspartner, kes mõistab mu arusaamisi ja tähelepanekuid rohkem kui ükski teine minu senine itaalia-tutvus… on HEA! Nagu oleksin kodus.
Kell on peaaegu 3 öösel. Oleme tagasi hostelisse jõudnud. Temperatuur on võrreldes päevasega langenud ehk kraadikese või pool. Uskumatu, kuidas siin ei ole võimalik hingata. Kui ma ei oleks väsinud, siis ma jääksin sellele romantilisele rõdule istuma ja olematut tuuleiili ootama.
On the Way hostelil on Palermo kõige romantilisemad rõdud, mis siis, et lilled on juba suht juurikaks jäänud
Nüüd on siit loost välja koorumas see teine piinav pool. Temperatuur ei ole siin hiiglama kõrge, mu telefon näitab vaid mõningaid kraade üle 30. Aga erinevalt minu mägede vahel asetsevast kodust, ei ole siin hetke (mis tavaliselt on nimega öö), mil korraks hinge tõmmata. Koguaeg on kuum ja niiske. Nii niiske, et mina, kes ma peaaegu mitte kunagi silmnähtavalt ei higista, hakkasin isegi huulepealt higistama. See on selle piinava kuuma käes kõige lõbusam osa, sest mul pole kunagi nii juhtunud ja ma ei saanud aru, kust see vesi tuleb. Duši alt tulles on umbes sama lugu — kõik on lihtsalt nii niiske, et keha pole võimalik korralikult ära kuivatada. Ja see on ikka omamoodi naljakas küll.
Kahjuks minu pea jaoks see kõik nii naljakas ei tundunud. Olin juba enne Palermosse jõudmist kõik oma kaasasolevad migreenitabletid ära võtnud (ise panin mataga vähe puusse) ning pärast väga kuuma ja piinarikast ööd hostelis, ei olnud mul midagi, mis valu ära võtaks. Lõpuks saan meie toa ventilaatori, mida hostel konditsioneeriks nimetab, enda poole suunatud ja natuke kosutust. Siiski, tunne on väga väsinud ja halb. Nii halb, et olen nõus jääma voodisse ja lahkuma Palermost nii, et selle põhilisi vaatamisväärsusi ei näegi.
Foto otse voodist: minu “konditsioneeritud” roosa hostelituba
Mind siiski sikutatakse pooleks tunniks voodist välja meelitades värskete viinamarjade ja kiirtuuriga, et vähemalt paar ilusat kohta ära näha, kui peaksingi pärast voodisse jääma. Viinamarju ostes satume ühe põneva juurika otsa. Et ka aiandushuvilistel oleks midagi mu blogist leida, siis päevaküsimus teile oleks, et mis imelooma seal kastis müüakse? Paistab nagu mingi suvikõrvitsaline, aga miks selline ja kuidas nii pikk?
Kapsas või peet?
Lõpuks astun lootusetult sisse ühest apteegiuksest. Olen oma retseptikat ilma retseptita (siiski pärast teatud küsimustiku täitmist) saanud vaid Inglismaalt. Minu tablettide jaoks on vaja retsepti nii Eestis, Poolas kui Hispaanias. Itaalias, kus isegi pisut kangem valuvaigisti pidi retseptiga olema, ei lootnud ma oma doosi kätte saada. Aga juhtus ime ja ilma igasuguse täiendava küsimuseta tõi apteeker mulle mu soovitud ravimid.
Paar tundi hiljem, pärast puhkust, surra-murrat ja tabletti, hakkab mu pea vaikselt liikuma, ellu ärkama. Tähistaks seda ühe korraliku magusaampsuga? Cannoli´d, Sitsiilia tuntuimad maiused, mind peaaegu, et siia saarele tõidki (juunis Cesena Euroopa turul maitstu hakkas meeldima). Cannoli´d on ricotta-täidisega imemaitsvad torukesed, aga tõeliselt magusad — nii, et isegi mina ei jõua tervet üksi ära süüa.
Cannolo, mingi kohalik rõngas ja jubejogurt Don Gelato Sitsiilia maitsete kohvikus
Nüüd olen valmis teiega jagama oma tõelisi Palermo lemmikuid. Nagu te juba aru saite, siis mulle see Vittorio Emanuele meeldib. Temanimelise tänava äärest kõik järgneva leiabki:
Quattro Canti ehk Neli nurka või Ottagono del Sole ehk Päikese kaheksanurk on üks väike väljak, teederist, mille igas nurgas on efektne fassaad. Neli fassadi, neli ilmakaart, neli aastaaega, neli valitsejat, neli patrooni, neli purskkaevu…
Et rohkem kui üks Cuattro Canti fassaadidest pildile saada, tuleb keset teed pildistama minna
Fontana Pretoria on üks kaunis purskkaev. Kui ma itaalia keelest just valesti aru ei saanud, siis see purskkaev toodi Palermosse Firenzest.
Pretoria purskkaevu ilu on raske pildile saada. Igal juhul mulle meeldib see peata tüüp.
Piazza Bellini, järgmine võimatult ilus koht, on sealsamas kõrval.
Piazza Bellini
Cattedrale di Palermo on minu lemmikutest kõige lemmikum lemmik. Kui üks katedraal saaks olla kõige ilusam, siis oleks see just see!
Palermo katedraal
Palermo katedraal
Palazzo Reale või Palazzo dei Normanni ehk Palermo Kuningapalee on ka tore, aga selle kuumaga ma eelistan hoopis Villa Bonanno pargis palmide varjus jalutada.
Palmi-üleujutus
Ilusad kohad kuuma kiuste nähtud, võib hakata koju minema. Viimase öö magan üllatavalt hästi. Tagasimineku päeva hommik on kohutavalt mõnus. Ma ei armasta varakult ärkamist, aga kui kell 5 ootab mind BUSS, pealegi veel LENNUJAAMA, on see kõige motiveerivam ärkamisfaktor üldse. Varahommikune õhk kõditamas mu meeli, olen puhanud, värske. Tunnikese pärast jõuan lennujaama, mis asub mere kaldal.
Falcone-Borsellino Airport või lihtsalt Palermo lennujaam
Võtan cappuccino ja saiakese, peaaegu nagu päris itaallane. Ostan kaks imelist raamatut, millest te kindlasti veel kuulete. Astun lennukile lähemale. Ja vot nüüd on alles tõeline puhkuse tunne!
Sõber Ryanair
Selles lennujaamas on aga midagi, mis paneb õhkutõusjaid ja maandujaid seitsme küünega toolist kinni hoidma. Nägite ju, et lennujaam asub mere ääres? Seda täpselt nii, et lennurajad algavad mere lähedalt ja lõpevad vahetult enne merd. Kas teate, mis tunne on õhku tõusta kui raja lõpus ootab meri?
Lennuk on parasjagu lõpetanud kihutamise raja algusesse ja pöörab end stardiks ümber
Tunnikese pärast olen Bologna lennujaamas, nagu poleks Sitsiilias käinudki. Vaatan mõned tunnid Bolognas ringi. See on päris põnev linn, aga huulelt ikka higistab ning tänavale, kus varju pole, ma ei astu. Pilti ei tee. Söön mozzarella di bufala (ehk tuleb ka Itaalia köögi postitus) ära ja ongi finito — selle linna nautimiseks ei ole õige päev. Võtan raudteejaamas perroonilt ühe kuti kaasa ja lähen rongi peale. Haha, mulle nii meeldivad random tutvused.
Cesenas bussi oodates tabab mind meeletu jäätiseisu. Mis siis, et jäätisekohvik on peaaegu, et teises linna otsas, ma lähen sinna, sest ma tahan nii väga jäätist. Ja kas teate, kellega see jäätiseisu mind jälle kokku viib? Cesena tudupükstega vanamehega! Tervitan teid tema poolt.
Kodus ootab mind üks ajutiselt sussid püsti visanud putukas. Ma laotan ka ennast voodile laiali, olles jälle ühe seikluse võrra rikkam.
Kas väsisite postituse lugemisest samamoodi ära?
Fotod ja video: Turismifännklubi
Elu ei ole normaalne: minu Napoli seiklused
Nagu eelmise postituse lõpus ütlesin, siis armusin ühteäkki täiesti pimesi Lõuna-Itaaliasse ning tekkis hirmus vajadus üks reis just sinna poole ette võtta. Olin mõelnud Bari peale, sest seal elab üks Poolast saadud tutvus, olin mõelnud Lecce peale, sest sinna soovitas mul töökaaslane Enrico minna, olin mõelnud Sitsiilia peale, sest Cesena Euroopa turul maitstud Sitsiilia maiused Cannolid tegid oma töö, aga mitte kunagi ei olnud ma mõelnud Napoli külastamisest. Mul ei olnud selle kohaga seoses mingeid assotsiatsioone, see justkui ei tähendanud minu jaoks midagi. Ühel täiesti suvalisel hetkel keset reisisihtkoha otsingut tundsin, et ma PEAN minema Napolisse. Täiesti ausalt, oligi selline tugev tunne sees, et mul on VAJA just Napolit.
Rongipiletid Cesenast Napolisse on väga kallid, keskmiselt 70–130 eurot üks suund. Seega jõudsin järeldusele, et viimane aeg on endale Blablacari konto ära teha. Kes veel ei tea, siis BlaBlaCar on sait, mille kaudu saab leida lisareisijaid enda autosse või otsida inimesi, kes on nõus sind teatud teekonnaks oma autosse võtma. Lõin omale ühe korraliku itaaliakeelse profiili stiilis tere-mina-olen-Getter-ma-ei-oska-itaalia-keelt-mulle-meeldib-reisida ning lõpuks saingi ühe sõprade-duoga jutule. Kahe päevaga oli mu itaalia keel juba nii hea, et suutsin mingisuguse ime läbi seletada ära selle, kust tuleb kiirteelt maha keerata, kus ringi juures ma neid ootan ja kuidas tagasi kiirteele saada. Kusjuures vahetult enne seda, kui nad mind siitsamast Bagno di Romagnast peale pidid võtma, selgus, et tagasisõit kiirteele on teetööde tõttu suletud.
Vähemalt õppisin uue sõna ära — svincolo
Saate aru, ma teadsin seda (nägin silte ja olukorda juba nädal aega tagasi kui poes käisin), aga kohalik töökaaslane kinnitas, et kõik on ok ja just sealt sõidetaksegi. Siit loo moraal: usu ja usalda ikka ja jälle ainult ennast. Kuna järgmine väljasõit kiirteele eeldas kümmekond kilomeetrit mingit vana sinkavonka teed, siis ma otsisin oma uute kaaslaste jaoks igaks juhuks kõik vabandavad väljendid sõnaraamatust üles, aga õnneks neid ei läinud vaja — tegemist oli toredate inimestega.
Napoli lähedusse Casoriasse jõudnuna, nähes esimesi prügihunnikuid, soditud seinu ja signaalitavaid rollereid, meenus mulle teatud kontseptsioon Napolist. Nii kui ma Casoria rongijaama ees autost väljusin ja eeltoodule lisaks pimedakstegevat kuumust ja arbuusimüügilavkat silmasin, tundsin, et olen jõudnud PÄRIS Itaaliasse.
Minu majutuskoht B&B Firenze 32 koos omanik Lucaga oli üks kummalisemaid, kus ma üldse ööbinud olen. Esimesed mulle suunatud laused sisseregistreerudes olid ühed tüdinumad eales, aga järsku hakkas mingi hull lollitamine pihta. Umbes selline, et „Getter, Hetter, Tšetter, Getter is better. Tavai, lähme ma näitan sulle su voodi ära. Nonii, mis siis plaanis, kas lähed Napoli mehi sebima?“ Järgmistel kohtumistel sai alati rõhutatud mu nime, ilu, päritolu ja lisaks mitmesuguseid teisi huvitavaid faktoreid. Hommikul tuldi tuppa, kus 8 inimest magavad ja avaldati pettumust, et „haah, mis asja te magate? Nooh, mis eile tegite?“ Ja nii edasi. Dialooge, monolooge, arutlusi, käsklusi, arvamuse heitlusi, soovitusi oli hulganisti.
B&B Firenze 32 — üks põnevamaid apelsinilaudlinaga majutuskohti Napolis
Tuba ise oli üsna pime (kuid mu fotokas tegi sellega imesid), voodiriiete triikimisele triikrauda ei olnud raisatud ning vannituba oli liigniiskusest juba hallitamas, aga voodi oli pehme, pestud sai, konditsioneer töötas ja WiFi oli ka hea. Asukoht Napoli Centrale rongijaama vahetus läheduses oli minu jaoks hea, aga on kohalikke, kes seal piirkonnas üksi mitte kunagi ei käi. See on üks kahtlasemaid piirkondi Napolis, kus on väga palju prügi ja väga vähe heledanahalisi, kohalikke. Muidugi olin ma seal ettevaatlik, aga ma ei tunnetanud seda kohta nüüd nii ohtlikuna ka. Pealegi ma ei saa oma majutuskoha valikut kohe mitte mingil viisil kahetseda. Miks? Seda saate teada postituse lõpus.
Kaardi pealt tundus Napoli jõle suur, aga kui jalad on harjunud liikuma, siis tegelikult saab ka transporti kasutamata linnas kenasti ringi liikuda. Ma plaanisin küll natuke metrooga sõita ja “kaablirongi” kasutada, et linna läänepoolsed parimad palad ja kõrgemad kohad üle vaadata, aga selleni ma ei jõudnudki. Seekordne reis kujunes vaatamisväärsustega tutvumise asemel ülekaalukalt linna üldise eluolu, inimeste ja söökidega tutvumiseks. Nii mulle sobiski ja nii vist ongi kõige õigem Napolit avastada. See on seda väärt.
Napoli on täiesti hull koht — kõike, mis seal on, on hästi palju — inimesi, autosid, rollereid, müra ja kära, signaalitamist, prahti, kala, temperatuuri, maju, soditud seinu ja otseloomulikult head toitu. Paljudele kindlasti selline sihtkoht ei sobi, aga mulle, kes ma olen juba teist kuud siin imepisikeses kohas mandumas ja endassetõmbumas, seltsiks aina väsinumad töökaaslased, oli Napoli kõige parem energiapomm üldse. Selles „koledas“ kaoses on peidus enneolematu vabadus ja piiranguteta elu, omamoodi ilu, ainulaadne kulgemine.
Minu esimeseks Napoli tutvuseks peale lukshotelli Lucat sai üks kummaline noormees, kes lihtsalt hakkas heast peast minuga mööda mere äärt kaasa jalutama. Kui see mereäärne jalutamine nii mõnus poleks olnud, siis ma oleks kuskile teise tänavasse ära keeranud… aga selle asemel saime ikkagi vaikselt jutu peale. Rõhutan, itaaliakeelse jutu peale. Taaskord pean tõdema, et ma ei teadnud, et ma oskan nii palju itaalia keelt. Nagu filmides ja raamatuteski, siis lisaks keeleõpetajale sain omale ka giidi. Ma oleks Castel dell`Ovost ehk Munakindlusest (10 punkti nimele, eks?) lihtsalt mööda jalutanud, aga tema ütles, et selle sissepääs on täiesti tasuta ja sealt avaneb väga hea vaade linnale.
Castel dell`Ovo. Muna nimi on sel seepärast, et keskajal kaitses kindlust müüride alla pandud maagiline muna. Kui see oleks katki läinud, oleks ka kindlus purustatud.
Napoli laht, taamal Vesuuv
Sain ka Vesuuviga pildile
Vaade Munakindlusest linnale
Kuna see noormees, kelle nime ma ei mäleta, oli täitsa kohalik, siis küsisin, kas ta teab, kus asub Pizzeria Sorbillo, mida üks töökaaslane mulle kui parimat pitsakohta soovitas. Ma arvasin/kartsin, et sellele järgneb see, et me lähme sinna koos, aga mulle tundus, et süüa Napolis Napoli pitsat Napoli noormehega on parem kui üksi. Pealegi pidi see koht olema lähedal, 15-minuti kaugusel. Hakkasime siis jalutama. Kui olime umbes 20 minutit käinud, siis tuli välja, et no 10 mintsa läheb veel. 15 minuti pärast oli aga ikka veel 5 minutit minna, mis osutus 10 minutiks. Viktoriini küsimus: Kui kaua läks aega, et pitsakohani jõuda?
Kokkuvõttes nii kaua, et kätte oli jõudnud nädala kõige populaarsem pitsasöömise aeg — laupäeva õhtu kell peaaegu üheksa. Sorbillo ukse taga lookles umbes tunniajaline järjekord. Kusjuures, pärast lugesin, et Sorbillo nimelisi pitsakaid on sealkandis mitmeid, nii et ei teagi, milline see kõige õigem siis on. Nii või teisiti kõndisime terve tee selleks, et minna suvalisse kõrvalasuvasse pitsakasse, mille nimeks oli Vesi (Vesi ja Jahu oleks muidugi paremini sobinud). Aga noh, vaevalt üks väsinud jalgadega eestlane oleks osanud nende kahe koha pitsadel üldse vahet teha.
Selline suur pitsa maksab Napolis keskmiselt 4–8 eurot ning seda on kombeks näppude vahelt süüa.
Napoli on pitsa sünnikoht ja ma arvan, et seal võib julgelt iga pizzeria pitsat süüa. Mina muideks ei ole eriline pitsaarmastaja, aga ma teadsin, et ma ei tohi Napolist lahkuda ilma pitsat söömata. Muidu oleks võinud juhtuda see, mis juhtus ükskord. Nimelt küsis müügiosakonna juht mu käest, kas mulle pitsa maitseb. Ma ütlesin, et noh, see ei ole just mu lemmiktoit, mille peale kästi mul Eestisse tagasi minna. Aga kuna mul ikkagi praktika pooleli on, siis ma ei hakanud kohe minema.
Järgmise päeva õhtusöök oli mul kokku lepitud ühe teise uue tutvusega. Ei saanudki aru, kas tundsin ennast pildistamiseks liiga mugavalt või just ebamugavalt, aga seekord jäid toidufotod tegemata. Igal juhul võin andunud Eesti juustušnitsli fännina soovitada vahelduseks grillitud juustu Sorrento stiilis. Napolile on aga omane ragù napoletano — üks maitsev punane lihakaste, mida süüakse pasta või leivaga. See pidi muidu rohkem talvesöök olema, aga maitses ka suvel hästi. Mida rohkem sõid, seda paremaks maitse läks. Magustoiduks leidsime hilja õhtul veel ühe Babà. See on üks Napolile omane seenekujuline taignapaisutis, mille vahele pannakse tavaliselt mingit kreemi ja puuvilja või jäätist ja siis kastetakse rummiga üle.
Kuna mu teine tutvus tegeleb muusikaga, siis õhtu lõppes sellega, et sain kollastest kõrvaklappidest tema (värskelt lindistatud) lugusid kuulata ja siis pärast veel natuke laivi ka. Pasquale on koos oma muusikaga üsna värvikas tegelane ja ta andis kindlasti mu Napoli külastusele seikluslikkust juurde.
Et vahepeal käisin ära ka Capri saarel (sellest tuleb järgmine postitus), siis ega mul väga palju rohkem aega Napoli peal tuiamiseks ei jäänudki. Aga kõige parem osa on veel ees.
Kolmanda päeva hommikul ärkan üles, käin pesemas. Keegi meie toast just liigselt jutukas ei ole. Kuulen siiski ühte Blablacari teemalist vestlust pealt, kus üks noormees ei saa aru, mis buss või rendiauto see Blablacar on ja kust see väljub. Hakkan siis ka rääkima. Järsku vaatab mulle otsa üks hiinlane (mõlemal õhtul/öösel kui ma meie tuppa tulin, siis suurem osa inimestest magasid — ega mul suurt aimu ei olnud, kes minuga ühes toas üldse on) ja küsib inglise keeles, et kust ma pärit olen. Ma ütlen, et Eestist. Ta teeb suured silmad. Minu esimene mõte oli, et äkki ta on Eestis käinud või plaanib minna või teab mõnda eestlast, AGA ta lausa õpib ja elab Eestis.
Ma tean, et maailm on väike, aga ikkagi panevad sellised juhused ahhetama. See pisike fakt, et me mõlemad oleme Eestiga seotud tegi meist 5 minutiga suured sõbrad. Võib-olla tõesti see oli mõlemapoolne hetkeline vaimustus, aga mul on küll selline tunne, et ma sain omale uue sõbra terveks eluks.
Oma uue sõbraga meie majutuskoha hoovis
Lahkusime kolmekesi majutuskohast ühel ajal, avastades, et keegi meist pole veel söönud, mõtlesime ühe kohviku ette võtta. Tellisime kolm cappuccinot ja kolm sfogliatellat. Sfogliatella on Campania maakonnast (sellest samast, kus Napoli asub) pärit parim saiake. See võib olla kihiline ja merekarbi kujuline (Sfogliatella Riccia), aga ka selline ümaram pätsike nagu me valisime (Sfogliatella Frolla), sees on ricotta või mandlikreem. Selle imelise hommikueine kõrvale ajasime kõvasti üle kahe tunni juttu. Juttu, kus iga järgnev lause tegi meele aina paremaks ja elu ilusamaks.
Kolm cappuccinot, kolm sfogliatellat, kolm erilist inimest
Ma ei oleks osanud arvata, et lahkun Napolist selliste soojade kallistuste saatel, selliste elamuste ja selliste emotsioonidega. Meeldivat seltskonda jätkus koduteelegi, sest sain samade blablacarikatega ka tagasi.
Mul ei jätku rohkem sõnu oma meeliülendava seikluse kirjeldamiseks, kuid see oli vaieldamatult üks parimaid kingitusi Universumilt!
turismifännklubi 