Kreeka reisi 2. osa (kohapeal olek I)

See postitus on jätkuks Kreeka reisi 1. osale (postitasin iidsetel aegadel, andke andeks), mis kirjeldas sõitu Kreekasse. Järgnev reisipäeviku osa keskendub meie toimetamistele ja huvitavatele objektidele Kreekas.

4. päev (1. päev KREEKAS)

Ärkame kuumusesse. Tänase päeva organiseeris giid meile täiesti vabaks plaanides kaks väiksemat järgmiste päevade ekskursiooni üheks suuremaks. See oli tervitatav otsus. Pole midagi paremat, ega ka arukamat, kui natuke puhata sellest suurest sõitmisest ja võtta esimest päeva rahulikult. Kõige päikselisema aja veedame oma toas konditsioneeri läheduses, korraks käime ka merevees end jahutamas, ning teeme väikse uinaku, mis tegelikult ka, lõunamaades organismile lausa kohustuslik on. Õhtu poole, kui ilm on jahenenud-tahenenud, aga siiski tõeliselt kuum, jalutame ringi, käime poes, vaaritame oma apartemendis kerge söögi.

Jalutuskäigul mööda päikeseloojanguteed

5. päev (2. päev KREEKAS)

Teine päev Paralias algab väljasõiduga kell 8.30. Esimeseks sihtkohaks on Thessaloniki linn kauni Therme lahe ääres.

Suuruselt teine linn Thessaloniki

Teiseks sihtkohaks on Olümpose mägi — see vägev koht, kus Kreeka jumalad ja jumalannad elavad. Meie peatuspaik ja imetlemispind asub mäe jalamil. Selleks, et jumalatele mäe otsa külla minna, peaks vist mingit laadi mägironija olema. (Täpsustuseks veel nii palju, et mõnikord võivad sarnased nimed Olümpos ja Olümpia natuke segadust tekitada, nagu meie grupiski juhtus. Olümposel ei ole seost olümpiamängudega, see on lihtsalt mägi. Olümpiamängud toimusid Olümpias, mis asub koos Zeusi templiga hoopis teisel pool Kreekat.)

Olümpose mäemassiiv

Õhtupoolikul on meie tegevused samad, mis eile — jalutame ringi, teeme väikse supluse, käime poes, vaaritame oma apartemendis järjekordse söögi. Kui tihtipeale on söögitegemine pigem tüütu kohustus, siis praegu on see igal juhul pigem nauding. Susserdame-vusserdame oma pisikeses kööginurgas, katame võimalikult rikkalikult laua ja lähme rõdule sööma. Meie rõdult paistab hästi kätte Olümpose mägi, kus päeval käisime, aga mitte see pole põhjus, miks mulle siin rõdul meeldib. Siin rõdul lihtsalt on nii mõnus!

Jälgime kolme täiesti erisugust koera, keda ennist rannast tulles nägime. Need on hulkuvad koerad, neid on üle Kreeka igal pool ja väga palju. Hulkuvad koerad on kauaaegne omamoodi probleem ja samas ei ole ka. Seda on püütud lahendada mitut moodi ja me ei tea, mis sellest kõigest saab tulevikus, aga praegu tundub, et nii inimesed kui koerad on hetkeseisuga leppinud, et mitte öelda rahul. Need koerad elavad vaikselt oma elu, neil on teatud kohad, kust nad tavaliselt süüa saavad, nad ei tülita absoluutselt inimesi, nad näevad üpris korralikud välja, mõnelpool neid isegi vaktsineeritakse. Ja ausalt, suurem osa neist tunduvad õnnelikud olevat. Neil kolmel krantsil, keda hetkel rõdult jälgime, on tõeline kambavaim. Mulle tundub, et nad teevad oma igaõhtust tähtsat ringkäiku — nad on nii asjalikud.

6. päev (3. päev KREEKAS)

Kell 7 on väljasõit, jätame Paraliaga hüvasti. Meie armsat hotelli jääb meenutama varahommikul oma klientidele trepile lehvitama tulnud hotelliomanik. See on külalislahkuse ja lugupidamise žest. Meie suur grupp oli jaotatud nelja erineva majutusasutuse vahel. Ma arvan, et meie saime jackpoti.

Sõidame mööda rannikut. Meri sulab taevaga ühte, varajane päike viskab kiiri. Kuulan muusikat.

Suundume Meteorasse, sügavale sisemaale, mägikloostrite piirkonda. Kõik läheb aina ilusamaks, aga samas ka jubedamaks. Teed on aukudeta ja korralikud, aga kitsad ja kurvilised, kõrval on kuristikud, kuristikud, kuristikud. Mootor rühib mäkke. Kui ma ei näeks eemal mäe otsas seismas kahekordseid busse, siis ma arvaks, et meie reisikorraldaja on üle piiri läinud. Aga ometi kõik justkui toimib. Või siis mitte. Tekib situatsioon, kus mõlemale poole teede äärtesse on pargitud autod ning ühel hetkel seisame silmitsi vastutulevate autodega. Andke andeks, meie oma suure bussiga mäest alla tagurdada konkreetselt EI saa. Aga millegipärast olid vastutulevad autojuhid nii kangekaelsed, et läks tükk-tükk aega enne kui edasi saime liikuda. Võib-olla seda see kilpkonn, kes enne üle tee roomas ja kelle pärast me bussi kinni pidime pidama, öelda tahtiski, et tasa sõuad, kaugele jõuad. Igal juhul, me oleme kohal Meteora suurima kloostri juures! Tagasiteest ärme parem räägigi.

Meteora suurim klooster (Megalo Meteoro)

Berlitzi Kreeka reisijuht kirjutab, et mõni erakla võis siin piirkonnas olla juba enne 10. sajandit, kuid esimene klooster ehitati 11. sajandil. Kloostreid peaks siinkandis olema ligi 30, aga ainult üksikud nö töötavad. Turistid saavad siia teatud kloostreid külastama tulla võrdlemisi luksuslikult — meile on rajatud korralikud, aga endiselt hirmuäratavad, teed, trepid ja rajad. Kunagi pääses kaljunukile kloostrisse vaid tõmmatava korvi või võrguga.

Taolistel, nii väiksematel kui suurematel kaljunukkidel paiknevad teised kloostrid

Võõrad nendesse kaunitesse, kuid eraklikesse kohtadesse oodatud ei olnud. Mungad eelistasid vaikset ja harrast maailma, kus ainsaks külaliseks oli tuul, mis tuulekellad helisema pani. Arvan, et just seepärast müüakse seal nüüd ühe suveniirina tuulekelli. Lisaks tähendab “meteora” õhus rippuvat. Kõige müstilisema tuulekella ostsin vanemate maakodusse kingituseks.

Käime terve grupiga ühes lähedalolevas poes. Seal on välja mõeldud selline süsteem, et kõik, kes poest midagi ostavad, osalevad pärast loosis, mille giid bussis läbi viib. Mina olin otseloomulikult üks võitjatest. Sain omale kingituseks Meteora postkaartide voldiku. Vat kui lahe idee!

Sõidame läbi Kreeka suurimast oliivipuude kasvatamise piirkonnast.

Kas teate, miks oliivipuudel on tavaliselt kaks haru? Giid räägib meile sellest legendi. Jumalad tahtsid maapeale vaatama tulla, mida inimesed siin teevad ja kuidas käituvad. Saadetigi üks jumal kerjusekoti ja räbalate riietega maale. Jumal kõndis ühe uhke maja lävele, uks löödi tema nina ees pauguga kinni. Ka järgmises, veel ilusamas kohas ei võetud teda vastu. Lõpuks suundus ta ühe uberiku poole, kus elasid vaesed eit ja taat. Nemad võtsid jumala lahkelt ja sõbralikult vastu, kostitasid teda sellega, mis anda oli. Jumal oli liigutatud. Tänutäheks ütles jumal neile: “Saagu teist oliivipuud, et te saaks toita kõiki abivajajaid!” Nii meenutavad tänapäevalgi kaks oliivipuu haru armastusväärseid eite ja taati.

Oleme jälle läbinud küllalt kurvilisi teid ning jõudnud Parnassose mäestiku nõlvale Delfisse. Delfi arheoloogiline muistis, mille peale ja sisse jalutama läheme, on totaalne kivihunnik, aga seda muidugi kõige positiivsemas tähenduses. Muinaskreeklastele oli see koht maailma naba, kus läbi oraakli (preester Pythia) kõneles valgusejumal Apollon ise. Kreekas on iidseid varemeid väga palju, aga just see koht peaks olema see kõige erilisem ja püham paik. See on tõesti võimas koht. Tegin siit ühe pildi ka oma telefoni, et vajadusel saaks selle abil oraakli käest nõu küsida.

Võimas Delfi

Lõpuks oleme pääsenud lõpmatutest serpentiinidest ja saame sõita võrdlemisi tasasel pinnal, sest oleme jõudnud Ateenasse. Soditud seinad, kohati läppunud õhk, prügi ja mahajäetud majad ei morjenda mind, kuid tunnistan, et ma ei teadnud, et Ateena selline on.

Ööbime Cosmose hotelli 4. korrusel. Tuba on mugav, korralik ja puhas, kuid sisustatud arhailiselt, et mitte öelda väga vanamoodsalt. Voodi otsa oleme juba esimesel õhtul ennast mitu korda ära löönud. Peamine on muidugi see, et konditsioneer töötab. Kreekas on niigi palav, seega täisehitatud linnastunud Ateenas on topelt palav.

Järgmises postituses kirjutan natuke täpsemalt Ateenast ja veel teistest kohtadestki! 

(Fotod: Turismifännklubi)